Olen tänaseks käinud Solarises oma hea 5 - 6 korda. Iga kord üllatab ja ärritab mind üks ja sama nähtus - traditsioonilisi käitumisreegleid enam ei järgita. Reegel on, et väljujal on eesõigus. Kasvõi loogika tõttu, et kui enne lastaks sisse sisenejad, siis ruum ei võimaldaks mingist hetkest enam kellelgi siseneda. Head analoogiad leiab ühistranspordist. Aga praktikast:

1) Solarisest on võimalik enamvähem normaalse meelerahuga väljuda vaid tagauksest või juhul, kui mingil põhjusel sisenejaid pole. Kui on sisenejad, siis nad tormavad väljujatele otsa, vajadusel lükkavad isegi pikali, ning usun, et on valmis isegi maaslamajate üle naerma. Eile jäin seisma, et väljujad välja lasta ja olin kindel, et mu selja tagant tulijad järgivad mu eeskuju. Aga ei - nad möödusid minust ja ei lasnud ka välujaid mööda. Lõpuks vihastusin, sest ei kavatsenud seal passida, et sisenejana teistele sisenejatele teed anda. Üks väljuja pani siiski mu kavatsusi tähele ning pillas komplimendi, mis mu hinge siiski sulatas.

2) Solarises/Virus jne kaubanduskeskustes sees kulgejatel on väga efektiivsed trajektoorid, mille alateadlikku väljaarvestamisse ei kuulu funktsioonis muutujad nimega "teised liiklejad". Parkour (võimalikult efektiivne liikumine) eeldab tõepoolest, et füüsilisi takistusi on võimalik osavusega ületada. Kuid parkouri kui spordi/liikumisviisi/elustiili maaletooja või teooria/raamistiku rajaja Georges Hébert nägi ette ka altruismi kui väärtuse. Seetõttu peaks kaubanduskeskuse liikleja ajju kuuluma funktsioonid nagu anna teed, möödu vasakult, möödu paremalt. Teisest inimesest läbi suundumine ei ole seda teps mitte, mis töötaks.

3) Ühistranspordist väljumine on ka näide viisakuse defitsiidist. Välja lastakse küll enne (vahel ka seda mitte), kuid väljumine eeldab sisenejate massist läbitrügimist. Vahel leidub sisenejatel väljujate jaoks ka mõni mürgine sõna.

4) Ja ühistranspordi kasutamisel olen täheldanud üht alaliiki, keda tundub olevat ca 30% vanemaealistest sõitjatest. Nemad käituvad järgmiselt: esimesena bussi ja esimesena perse maha. Kogunevad bussi esiotsa ühte troppi. Ja siis vaatavad mürgiste nägudega ja vahel limpsavad teravalt keelt, kui koolilapsed neist läbi trügides memmesid kogemata müksavad. Saan aru, et memmede füüsis nõuab soojust, pehmust ja lühikesi vahemaid, kuid võiks olla ka nõndapalju loogikat, et areneks heatahtlik mõistmine, et vaba ruum on ju bussi tagaosas ning sinna peab kuidagi saama.

5) Autojuhid. Tunnistan, et olukord on läinud paremaks ning jalakäijana on võimalik üle tee saada. Siiski on liigagi palju sohvreid, kes ei suvatse arvestada jalakäijatega, ega isegi teiste autojuhtidega, kes jalakäijatele teed annavad. Üks mu tuttav ületas üleeile Tallinnas teed, sest viisakas autojuht andis teed. Küll karistas seda viisakust maasturijuht, kes teeandjale tagant sisse põrutas.

6) Poliitikud ja arvamusliidrid, kes diskussiooni asemel viljelevad dirigeerimist. Ehk ainutõe kuulutajad. Ka selliseid on liiga palju. Kujundlikus mõttes ei anna nemadki teed, ega möödu kaasliiklejast, vaid sõidavad üle või läbi purustades kõik enda teel.

Ebaviisakust on olnud kogu aeg. Aga kui veel 10 aastat tagasi vanemad härrad juhtisid nooremate käitumisele tähelepanu ning oli võimalik õppida, siis tänaseks on "vana kooli härrad" läinud manalateed. Ja kuna kodudes eetikale ja esteetikale ning viisakale käitumisele tähelepanu eriti palju ei pöörata, siis tasuks tõsiselt mõelda, kas need teemad ei peaks olema põhikoolis kohustuslikuks teemaks. Jah, mitte läbivaks-koihustuslikuks, vaid eraldi õppeainena ja mitmel aastal järjest, et "altruistlikud" maneerid kontidesse tugevalt sisse juurduks.