Möödunud nädalavahetusel oli väike seiklus. Kairit korraldas Lumeilvese ehk matka, kus kahe päevaga käisime ära 20-s Eesti kõrgeima künka tipus.

Ootasin matka juba ammu. Sisimas kujutlesin kangelaslikku retke, kus tuleb läbi lume ronida, kohata metsloomi, magada metsas ja teha männiokastest teed. Laupäeva hommikul panin end paksult riidesse. Tõmbasin jalga sooja aluspesu, igaks juhuks ka villased sokid, ülemöödunud nädalaks ostetud suusapüksid; selga sportsärk, pullover, kampsun ja tuulejope; kätte soojad nahast käpikud. Ja seljakotti varusin igaks juhuks kuivad riided. Ja ettevalmistus oli päris hea. Külm hakkas vaid jalgadel, kui need märjaks said.

Sissejuhatuseks parkisime kere võileibu ja sooja teed täis. Et nälg ei kimbutaks, mis on ka mõistlik. Asusime teele. Meeleolu oli ülev. Sissejuhatav kolmemeetrine lumine lõik öömaja juurest suure teeni andis aimu, millist sumpamist tuleb hakata taluma. Viskasin selle üle nalja, ning läksime edasi. Peag jõudsime peagi järveni, millest põiki üle tuli minna. Toda retke järvejääl (lund sellel, ning vett jää ja lume vahel) võis olla pool kilomeetrit või üle selle. Igatahes olid kaldale jõudes jalad juba kergelt märjad.

Metsatukas läbi lume sumades tegime mõned kahtlased tiirud ja tundus, et oleme juba kergelt eksinud. Siiski jõudsime peagi suure maanteeni, et edasi rühkida meie esimese mäetipu poole. Too oli kerge saak. Kõnni vaid mööda metsateed, ümberringi ilus talveilm, puud muinasjutuliselt valged. Ka mäetippu viis sissetallatud rada. Leidsime selle äärest lumest veel ühe kaarti, mille omastasin. Tegime esimese fotojäädvustuse ja läksime rõõmsalt edasi. Kere oli tugev, rada kerge ja meel rõõmus.

Teise tipuni jalutasime taas mööda teed, kuid mingil hetkel tuli läbi üle talu hoovi lumes hakata sumpama. Läksime pisut väära trajektoori, seetõttu pidime puusadeni ulatuvas lumes sumama. Tipu leidsime kergesti. Minut peale meid jõudsid kontrollpunkti ka teised rännulised, kelle jälgi kogu retke vältel siin-seal märkasime. Kolm noort meest räätsadel, kaasas ilus hundi moodi koer. Viisakas tervitus ja edasi!

Kolmas tipp tekitas kaardilugejad segadust. Oma suurest tarkusest julgesin oletada, et tegemist on ilmselt selle sama meie kõrval oleva noortest kuuskedest kaetud tipuga. Ja nõnda ta oligi. Põiklesime noorte kuuskede vahel nagu vilkad slalomistid. Kuused olid üleni valgega koos ja paistsid minarettidena. Tegime klõpsu ja suundusime edasi. Tundus, et retk on lihtne. Ehk nagu Kivirähk on kirjutanud - lõika noaga nagu seeni.

Kuuskede vahel tiirutamine oli jätnud teele verise jälje. Selgus, et olin märkamatult oma kõrva vigastanud. See väike vahejuhtum oli omal moel päris lõbus.

Järgmine tipp oli esimene raskem. Kui enamik mägedest olid kahe-kolme kaupa suhteliselt lähestikku, siis see oli kaugemal ning nõudis ka füüsilist pingutust. Sissejuhatuseks tegime väikese tiiru ja kaotasime aega. Kuid mägi ise oli hõlpsalt leitav. Kilomeeter mööda maanteed, läbi väikese küla, läbi ühe kena maja õue, tipa-tapa mööda saanirada ning meie ees kõrgus korralik suusamägi. Enne seda lumega kaetud järveke/tiik. Mõõtsime pilguga pikalt mäekülge ja mõtlesime, kuidas targem on tegutseda. Aga kus mõistus ei aita, seal aitab jõud. Läbi lume sahiseva võtsime selle pika tõusu. Tuli mitu korda puhata, ennne kui too paarisajameetrine "lumi munadeni" tõus võetud sai. Siis selgus, et tipp ise veidi eemal oli. Tegime mõned fotod ja asusime edasi sumpama. Mäel ulus tuul, oli veidi krõbedam kliima, ja kuna jalad olid kanged, siis asus esteetika ja huumori asemele ellujäämistunne. Veel sada meetrit sumpamist, foto, siis mäest alla ja esimene kosutav söögipaus. Kõvaks külmunud pirukad, soe tee.

Edasiminek tähendas nüüdsest tagasiminekut. Märkasime mootorsaani jälge, mida mööda hea sammuda. Paraku tähendas iga kolmas samm lumekoorikust läbivajumist, mis lõi rütmi sassi ja väsitas seetõttu samamoodi nagu lumes sumpamine. Kuid kui sumpamine on lõbus, siis rütmihäired hakkasid närvidele. Igatahes siit alates jäid nõrgemad maha. Mina ja Elo kõmpisime teistel sabas.

Neli tippu oli võetud, suund viiendale. Sattusime samasse külakesse, samale maanteele ja kõndisime nüüd päris pikalt, et järgmise tipuni jõuda. Viies oli lihtne, rajad olid sees. Kuues samamoodi. Tõeline pähkel oli seitsmes tipp, sest sinna otse rada ei leidunud.

Võtsin vastutuse läbi lume teed rajada. Suusrajalt kõrvale metsa sisse, üle soise lagendiku kuni mäeküljeni. Tabasin end mõttelt, et minust metsavenda ei saaks. Mind ei tapaks mitte vaenlased, vaid maastikul rändamise vaev. Tuli veel mäe otsa jõuda ja peale lumes sumpamist polnud see enam kerge. Mäe otsas tegime teise söögipausi. Oh, see oli õnnis hetk. Sooja teed kehaõõnde. Suundusime edasi seitsmendale. Sissetallatud radasid oli nüüd päris mitu. Kuid lumest läbivajumine ning väsimus tegid rändamise ikkagi raskeks. Leidsime seitsmenda, tegime klõpsu ja suundusime tagasi tsivilisatsiooni poole, et võtta veel kaks mäge (millest laupäeval võtsime vaid ühe).

Kaheksanda leidmisega oli raskuseid. Me ei leidnud tükk aega silti, käisime risti-rästi metsatuka läbi. Enne seda oli taas sada-sadaviiskümmend meetrit lumes sumpamist. Nüüd hämardus kiiresti ning juba varsti oligi päris pime. Otsustasime tagasi öömajja suunduda. Mingil hetkel leidsime, et oleme eksinud. Seda vaid korraks, sest sattusime Haanja suusarajale. Tegime väikese tiiru, jõudsime ühe majutusettevõtteni ja seal oli valida, kas minna taas üle märja järve või minna mööda suusarada edasi. Valisime suusaraja, sest kes ikka pimedas järvel tahab käia, kui sääl mõni kala-auk võib olla.

Jalutada tuli päris pikalt. Tagasi jõudes ootas meid saun. See oli väärt asi. Istusime päris pikalt. Siis sõime makarone ja enne südaööd magasid juba kõik.

Esimese päeva lõpp.

----

Teine päev.

Kuna pole aega pikalt kribada, siis lühidalt nii.

Alustasime taas lumes sumamisega. Päris pikalt. Teerajaja oli Mati. Üheksas mägi - silti ei leidnud, aga kuna ühe kõrgema mäe vallutasime, siis kuulutasime selle üheksandaks. Tagasi läksime sama rada. Seejärel 1,5 - 2 km maanteel, siis kõrvalepõige, siis 200m puusadeni lumes sumamist. Olin teerajaja, võttis mõnusalt läbi. Seejärel mäest alla, mööda saanirada natuke edasi. Kümnes oli lihtne. Siis suundusime Vällamäele, mis peaks olema Eesti teine mägi merepinnalt võttes (?). Tee sinna oli pikk, kuid mööda saanirada täitsa mõnus tempo. Kuid siin tabas ootamatu häda. Jäin korraks seisma ja esimest sammu astudes käis vasakust põlvest läbi terav valu, mis mind kuni lõpuni kimbutas. Vahel päris koledal kombel.

Vällamäele üles minek oli kerele keskmisest kurnavam. Kallas oli järsk, tuli end käsipuuks pandud köit üles vinnata. Ja see mäkketõus oli pikk. Vahest pikim, mida olen tõusnud. Distantsil vahest sama, mis Viljandi trepimäest tõusta.

Edasised tipud tulid suht nobedalt. Rajad olid enamasti sees, kuid kohati tuli ka ise rada teha. Raskeks muutis retke valus põlv ja üleväsimus. Kui lõpuks Suure Munamäe tippu jõudsime ning torni ronisime, siis oli kergendus mõnusalt suur. Ka põlvevalu andis järele.

Tegime šampuse lahti, fotojäädvustus, siis tagasi öömajja sööma ja asjade järele. Tagasi Tartu poole sõites kippus tukk peale. Kuid Tartust Viljandisse sõites bussis enam magama ei jäänud. Hea oli olla.

---

Järelsõna: 30km lumes on linnainimese jaoks paras seiklus. Soovitan.