Mulle üldiselt internetis igasugused "5 küsimus vastamaks, kas oled õnnelik" jms ei meeldi eriti. Sest et need on kasutud nagu Postimehe päevahoroskoobid. Vahel on osad testid siiski põnevad ja pakuvad lõbustavat või huvitavat meelelahutust.

FB's jagati artiklit "11 Signs You're An Old Soul. LINK
Loen ja imestan. Ma ei tea, kas on olemas noored või vanad hinged, aga see on tõsi, et inimesed on erinevad. Ja kui ma seda artiklit loen, siis ma tunnen ära iseenda. Igas punktis. Rohkem või vähem, aga kohe kindlasti igas punktis. Mõned punktid on huvipakkuvamad.

Punkt 5: sa oled tänulik.
Tänulikkus on huvitav nähtus. Tänulikkus ja tänamine on sarnased, aga mitte päris samad. Oskus tänada võib olla lihtsalt viisakus ja tuleneda korralikust lastetoast. Tänulik olla on keerulisem. Oleme tuttavatega aegajalt sel teemal vestelnud. Üks väga intelligentne inimene on korduvalt öelnud, et tema ei saa aru, mis asi on tänulikkus; et see on tema jaoks mingi religioosne konstruktsioon või idee, millel reaalsuses ei ole alust. Mina näen seda teisiti. Tänulikkus on ühtviisi nii sügav tunne, meeleseisund, mõistmine, aga mõnes mõttes ka leppimine sellega, et see mis on, see on parim, mis hetkel olla saab. Ilmselt on seda võimatu arusaadavalt kirjeldada, aga kui ma mõtlen oma sisetundele, mis minus tekib tänades ja mis tekib tänulik olles, siis need tundmused on erinevad. Tänamine on sirgjooneline - see on suunatud kindlale subjektile/objektile ning see algab ja lõppeb kiirelt. See on konkreetne, ühe meetri ja kahe sekundi pikkune tunne. Tänulikkus on globaalne, voogav tunne. Tänulikkus haarab kogu keha endasse ning kiirgab igas suunas - vasakule, paremale, otse, üles, alla. Tänulikkus on tunne, mis võib tugevalt kesta 3-10 sekundit, aga seda tunnet on võimalik taastada - meenutades tänulikkuse allikat, see tõuseb taas (kui see kord juba päriselt kohal on olnud).
Ma ei tea, mis on siin pistmist hingevanadusega. Võib-olla on siin tegemist hoopis mingi emotsionaalse intelligentsuse liigiga, mis inimestel erineb. Usun ka, et see on õpitav. Kindlasti lihtsamini õpitav neil, kes julgevad iseendasse vaadata ning on ennast piisavalt tundma õppinud. Kes oskavad ära tunda oma tundeid, oma mõtete-tunnete-tegude allikaid, kes on enda vastu ausad ja tunnistavad endale, et nad on sellised nagu nad on.
Võimalik, et ma idealiseerin tänulikkust. Aga ma olen rahul, et minu elus on tänulikkus olemas ning ma olen selle tundega tuttav.

Punkt 8: sa olid kummaline, sotsiaalselt maladaptiivne jõmpsikas

Pidin järele vaatama, mida see maladaptiivne tähendab. Ühes kohas selgitati nõnda: "Mõtlematus e. Düsfunktsionaalne impulsiivsus ja Pidurdamatus e. Impulsiivsus". Inglise keelest võiks tõlkida ka vähekohanev. Need märksõnad ei väljenda mu lapsepõlve päris korrektselt, kuid teatud nurga alt ei olegi need märksõnad valed.

Igal juhul ma ei sobitunud lasteaiateistega, ka algklassides mitte. Põhikooli lõpus hakkasin end mugavamalt tundma. Kuid ega praegusekski ma end ei tunne, et ma sobitun teiste inimestega päris hästi. Ses suhtes olen ma küll ehk kummaline, sotsiaalselt vähekohanev.

Samas see võib rohkem või vähem kõigi laste kohta kehtida.
Ma ju ei näe teiste sisse, ma pole sensitiiv ega prof. psühholoog.
Siiski on uhke mõelda, et see võib tuleneda tõigast, et olen vana hing.

---

Ma ei tea, kes selle kontseptsiooni lõi - vana hing. Küllap on juured kuskil vanade rahvaste mütoloogiates. Võib ka olla, et see on suhteliselt uus New Age värk. See töötab, sest nendes toodud tunnusjoontes on midagi väga kõnetavat ning see annab seletuse, mis paitab ego. Võimalik lihtsalt, et keegi analüüsivõimeline inimene on kunagi kusagil jälginud isiksusetüüpe ning on märganud, et vanemad elutargad inimesed on sarnased ning sellest sellise konstruktsiooni tuletanud.

Ega sest postitusest nüüd otsest kasu polegi. Lihtsalt läksid mõtted rändama. Kirjutades on mul hea mõelda.