Valan natuke frustratsiooni endast välja.

Täna oli hommikul uudis, et noor EKRE nimekirjas riigikokku valitud poliitik on mõned aastad tagasi kirjutanud oma blogis natsi-saksamaa positiivsete külgede olemasolust. Loomulikult ei ole kõik tekstis toodud mõtted korrektsed, st on väljendatud moel, mis annab võimaluse esialgset mõtet vääriti tõlgendada. Samuti on elukogemust noormehel vähe ning seetõttu on ta naiivselt kõik pähe tulnud mõtted paberile ladunud (teadmata ette, et õige varsti soosib saatus teda nii kõrge ametikohaga) ja osad neist mõtetest ongi naiivsed, eksitatud internetis hulpivatest vastuolulistest infokildudest. Ma täitsa mõistan tema olukorda (olen ka ise üks kord ühe mõtteavaldusega puusse pannud arvates, et isiklikus blogis väljendatud mõtted ei liigu kaugematesse ringkondadesse) ja natuke on temast kahju, sest avalikkus on üpris suure hoo ja emotsiooniga teda hukka mõistnud. Minu meelest ka üle reageerinud.

Siiski ärritab mind kaks momenti. Esiteks ajab mind närvi, et EKRE vanad kalad ei näe probleemi ning süüdistavad avalikkust hüsteerias ja laimukampaanias. See on ikka väga ebaküps hakata hoopis teiste suunas näpuga näitama. Kasutagu parem võimalust ja läbi selle meedia huvi tutvustagu oma reaalseid eesmärke ja väärtuseid. Laiem avalikkus ei tea ju EKREst palju ning iga praegune väljaütlemine mõjutab nende kuvandit. Kui nad hakkavad end õigustama, eitama oma vigu ning süüdistama hoopis teisi, siis nad muutuvadki avalikkuse silmis äärmuslikuks natsiparteiks. Iseasi muidugi kui see ongi eesmärk - olla natsipartei kuvandiga, siis saab alati pildis olla, teistele vastanduda ning oma elektoraati kinnistada, ja mis peamine - rääkidagi kogu aeg, et "meile tehakse liiga, meid laimatakse, meie vastu on vandenõu punutud".

Teine ärrituse allikas ongi see elektoraadi küsimus. Kiirelt internetikommentaare sirvides jääb mulje, et meil on väga palju inimesi, kes nende mõtted ja väljendused heaks kiidavad. No okei, meil on mõttevabadus ja andku minna. Kuid et sellega kaasneb mingi vandenõuteooriate laviin, kohati räme sõim teiste erakondade ja maailmavaadete suunal, siis see tekitab vastikustunnet. Millest see tuleb, et nii paljud inimesed ei oma üleüldse mingisugust kriitikameelt oma mõtete, väljaütlemiste kohalt?! Millest tuleb nii suur kibestumus? Millest selline agressiivsus ning tahtmatus debateerida, vaid lihtsalt peale suruda mõttevabaduse sildi all oma kinnisideid? Ja kuhu see kõik viib? Kas selleni, et Eesti Vabariigi sajandal juubelil on tänavatel võitlemas omavahel ultrad, kes oma ilmavaate ainuõigust karjuvad, vastaseid vasktoruga peksavad ning mälestussambaid käivad kord nädalas värviga üle valamas? Kui see nii läheb, siis on mul nii kuradi piinlik, et ... et tahaks helmetele näost näkku sitasti öelda. Rõhutada neile, et nad on eestluse ja rahvusluse sildi all tegelikult oma maad ja rahvast alandanud. Muutnud rahvusluse mingiks kõrtsikraaklemiseks.

Jumala eest, neile on antud valijatelt mandaat. Täitku seda rolli ja kohustust väärikalt. Rahvus ja riik on nii palju väärt küll, et seda mingi populismi ja kraaklemisega mitte määrida.