Öeldakse, et keha mäletab. Tundub, et mäletabki. Kuulasin vanu estraadipalu aastatest 1990 - 1998 (umbes). Mõne looga lõi kehasse tunde sisse, mida keha tol ajaperioodil koges. Teistsugune kui tänasel päeval. Selline - rohkem üks maailma ja loodusega. Heinamaal vedelemise ja õunapuude läheduse tunne. Vastikult mõnus, soe tunne.

Siis vaatasin jälle neid "England otsib superstaari" vms pärleid. Oi jah, kus mõnel on hääl. Nii kui suu lahti teeb, siis on "oh my god" emotsioon; ja kui mõni keerukas koht mängitakse ideaalselt välja (hääle toon ja tugevus muutuvad), siis on "oh dziisas, imetlusväärne". Mulle läheb väga korda kellegi talent. Iga inimene, kes mõne oma eripära täiuslikuks lihvib, on väärt tunnustust ja tänu!

Kolmandaks - klassikalise muusika jaoks atraktiivseid videosid pole vist veel leiutatud...

Neljandaks - Eesti muusikavideod saavad olla päris tasemel. Eriti need lastesaate lood. Lumekuningannad ja värgid. Ai-vara-vai, ai-vara-vai

Viiendaks - kui igaüks vastavalt oma võimetele saaks artistinime, siis mina peaksin end kindlasti tunnustama kui Ümiseja (laul) või Kärbu (puhkpillid) või siis Asjasaamiseksläebaega ehk Totu (muud pillid).