Eile õhtul käisin ühes restoraanias päeva õhtusse veeretamas. Võtsin prae, topsi juua ja istusin rahus raamatut lugema. Umbes 2 tundi veetsin nii. Hea oli. Raamat oli põnev, rahvast oli vähe ning need, kes kõrtsis, olid huvitavad. Välismaalasi ja puha. Jälgisin silmanurgast veidi neid inimesi.

Esimesed olid noored soome tüdrukud. Nad lausa õhkasid ebakindlust ning käitusid sel moel, nagu arvavad, et ilusad ja populaarsed naised peavad käituma (vist  ) - kokteil nina ees, kõige kesksemal diivanil ja fotoaparaadiga tuleb iga 10 minuti tagant ennast ja oma sõbrannat pildistada. Siis tuleb läbi arutada kõik peopanemise kohad ja kindlasti tuleb selles osas ettekandjalt nõu küsida. Eriti pühapäeval! Hea päev on ka esmaspäev.

Nende järel saabus perekond ameerikast. Vanapaar ja noorpaar. Viibisid umbes tunni. Nemad olid põnevad. Nägid välja edukad, korraliku pere- ja siseeluga normaalsed keskklassi kodanlased, kelle elus on kõik korras, v.a. üks väike asi - nende elus puudub põnevus . Ka neil oli fotoaparaat kaasas... ilmselt jäin vähemalt kahele nende pildile, kui mitte neljale. (ei tea, kas need soome tüdrukud ka mind pildistasid ...  )

Tagapool oli laudkond välisüliõpilasi, kes huvi ei pakkunud. Teises ruumis oli paarkümment kodumaalast, kes ilmselt on otsustanud end surnuks suitsetada. Nimelt veranda oli täis ahelsuitsetavaid eesti noori. Noh, eks heinatööde ja metsajalutamiste asemel on linnas natuke keerulisem küll leida inimloomusele omast tegevust...

Ettekandja oli ka põnev. Püüdis olla avatud, aga ilmselt vajab veel koolitamist, sest kohati oli see tähelepanu tüütav ja kõlas võltsilt. Aga see paneb just mind sinna tagasi minema ja kogema tema arengut.