Käisin teisipäeval Tartu Jaani kirikus Mari Kalkuni kontserti kuulamas. Just nimelt kuulamas, sest näha mul eriti ei lastud. Tornimuusika toimus kellatornis ning sinna mahtus 50 inimest, kes olid endale kohad broneerinud ja seda polnud mina mitte teinud. Küll aga sai kirikule annetuse tegemise eest istuda kirikusaalis ja kuulata. Panin piletiks varutud 5 eurot annetuskasti ja võtsin platsi. Saalis olid veel mõned inimesed.

Ahjaa, enne seda jalutas Mari Kalkun mulle vastu ja ma ütlesin talle viisaka inimesena Tere. Tema viisaka inimesena vastu ka. Eks natuke oli seda äratundmisvärinat ka mõlemal küljes, sest oleme Viljandi tänavail kümneid kordi üksteisest mööda voorinud ja mõtelnud, et "see ju tuttav inimene näo järgi".

Nojah, peale seda Tere ronis Mari trepist üles ja alustas kontserti. Mina istusin kirikusaali puupingile ja hakkasin silmadega pühakoja sisemust uurima; kõrvadega Mari muusikat ja laulu kuulama.

Kirik on huvitav paik (kui seal just liiga külm pole). Vaatasin lage ja seinu. Vaatasin neid nn terrakotakujusid. Vaatasin päikese valget varju liikumas mööda kiriku seinu ja seintel mustreid moodustamas. Vaatasin fotosid ja saalis olevaid üksikuid inimesi. Vaatasin oma käsi ja oma jalgu. Kuid kõige põnevam oli ühel põranda ligi asetseval maakivil olev valguse ja varju mängus tekkinud poisslapse kuju. See oli täiesti elutruu, kuigi väike nagu muinasjutupoiss.Stiililt must-valge ja selline nagu Eduard Wiiralti gravüüridel. Poiss vahtis näoga pikki seina edasi. Keha aga ilutses sirgelt saali keskpaiga poole. Justkui päris (nukk).

Niisiis vahtisin kontserdi ajast veerandi toda poissi ja mõtlesin, et huvitav, kas tema ka homme alles on. Või on ainult korra aastas õige hämarusega näha ja vaadata. Samuti mõtlesin, et mismoodi poiss tema on - on tal iseloom, on ta hea, kuri või hoopis täitsa tühi ning teda saaks tarkustega täita? Nii see aeg lendas.

Järsku ütleski Mari sealt ülevalt "nüüd tuleb kontserdi viimane lugu; õigemini eelviimane, sest viimase teeme päris all". Kuulasin selle eelviimase loo ja hakkasin lahkuma, mõeldes, et küllap see "teeme all ühe laulu" on väike nali. Aga ei olnud. Mari tuli kergel sammul alla, jäi minu juures seisma ja ütles "tere, kas Teie olete kogu kontserdi siin all olnud". Ütlesin, et "mind ei lubatud jah teie juurde üles". Ja Mari vastu "et aga nüüd saate siin all ühe loo". Ja ta valis välja klaveri (nendest paljudest, mis seal näituse olid toodud) ja laulis Õnnelikkuse loo. Ja mina olin seisma jäänud sellises kohas, et pidin temale otse laulu-suu sisse vaatama ning ei olnud seda hea vaadata, sest ma olen ju häbelik poiss.