ÄRAMINEK
Üks sõber otsustas hipiks hakata järgmiseks aastaks. Rääkis mulle esialgsetest plaanidest kerge õhinaga, kuid silmis oli samas selline kurb alatoon. Eks põhjus ole ka muuhulgas selles, et noor inimene ei leia endale Eestis sobivat kohta ning hetkel ongi sobivaim lahendus kõik maha müüa ja lihtsalt minna. Väärikam on olla hipi, kui lihtsat tööd tegev ja lihtsat palka saav töötaja. Kurb jah.

KOKKUTULEK
Laupäeval oli kooli kokkutulek. Iseenesest tore üritus ning sai pikad jutud maha räägitud. Ka nendega, kellega kooli ajal sõnakestki ei vahetanud. Olenemata kogu toredusest ja headest emotsioonidest - segadus on hinges, sest kuidagi poolikuks jääb see "kord viie aasta tagant flirdime ja edvistame". Inimesi on nii palju, et paraku ei jõua kõigiga suhelda. Võibolla on probleem sügavam. Nimelt on paljud neist põgusalt tuttavad kooliõed ja -vennad ju imekenad inimesed ning on lihtsalt kahju, et ei ole juhtunud nendega lähedasemad olema. (Võibolla ainult minu probleem - liiga tugev empaat?)

Paar tähelepanekut ka "antropoloogilisest" küljest:
- kokkutulekult puudusid peamiselt need, kes olid koolis ainult gümnaasiumi osa (järelikult nö uued liitujad ei sulandunud ära);
- kokkutulek on rohkem edukamate inimeste kohtumispaik (näiteks see, millise tähelepanuga kuulsamaid ja edukamaid koheldakse koolikaaslaste poolt - kohati oli natuke piinlik);
- kooliaegsed suhtlemismustrid kanduvad üle ka täiskasvanuellu - nimelt kooli ajal tõrjutuid tõrjuti piisavalt ka kokkutulekul (mitte just palju, kuid siiski piisavalt, et vahetegemine märgatav).

Kokkuvõtteks - kuna asi jäi poolikuks, siis klassikokkutulek mingis formaadis tuleks lähiajal ette võtta. Saab vähemalt omadega põhjalikumalt jutud rääkida. Nagu vihjati, siis tuleb nagunii taaskord mul see vastutus võtta ja asi ära teha. Tõsi, eelmine kord õnnestus ju hästi.

VARIA
Miskipärast muusikavideosid enam siia keskkonda postitada ei õnnestu :(