tähtedesse kirjutet saatus meid paelub
näpuga ajame järge
valgel nahal,
mis seljale peidetud on
millest see kõneleb, mida lubab
kellega kokku viib

sinu kõhule tekkinud märgid on ausad
konkreetsed ja ümarad
südamest kaks küünelaiust allpool on suurim
seda alati huviga uurin,
on sel ehk sees veel teinegi

tuled kustuvad, märgid mõtteis
vaatan aknast suvetaevasse
vaatan Veenust ja teisi tekkivaid tähti,
ning siis saatust ei usu