Ükskord ennemuistsel ajal, kui aastas oli veel 1234 päeva ning 1235 ööd, oli üks laul, mille kuulamise ajal südames tekkinud soovid läksid täide. Seda laulu kutsuti mitme nimega. "Soovide lugu", "Tütretütarde tants", "Unehaigrud ja luigeuni" olid kõige levinumad nimed. Üks nimi oli veel. See, mille autor ise sellele laulule pani. Tema pandud nimi kõlab nii: "Loomise laul".

Selle laulu tegemine oli kummaline nagu võlulaulude puhul ikka. Osaliselt oli abiks juhus, osaliselt saatus. Kuid oli vaja ka, et autor vastaks nõuetele. Nimelt olid kuukaunitarid juba neli tuhat aastat otsinud meest, kes pole mitte kunagi endale valetanud. Jah, just sellist meesterahvast otsisid, kelle meel oli iseenda suhtes selge, aus ja armastusväärne. Ning autor juhtuski selline mees olema.

Ta oli just saanud 18- aastaseks, kui see juhtus. Oli olnud ilus päev, täis mänge ja naeru. Õhtu oli käes ning ta tõttas oma koju tagasi. Pool teed oli mindud, kiskus juba pimedaks, ning silmad kiskusid raskeks. Raskust lisasid juurde nälg, mis oli pesa teinud paremasse põske, ning teises põses olid sügavad haigutused. Ja kodutee muutus järjest raskemaks. Kuni juhtus, et ta kõndides magama jäi. Ning nagu magamise ajal ikka juhtub, kõndis ta pimesilmil otse unenäomaailma väravatest sisse.

Talle langenud uni oli nõnda raske, et ta magas kõi unenäod ja äratamised maha. Sedasi täispimeduses kulgedes jõudis ta unenäomaailma teise otsa - kuuväravani. Selle taga oli kuusaal, millest pääses kõigi kaheksa planeedi kuudele. Kokku oli neid väiksemaid väravaid 148 (tol ajal oli kuusid rohkem). Mees magas jätkuvalt nii sügavalt, et kõndis täitsa juhuslikult Kõige Kollasema Kuu väravast sisse ja sealt veel kahe tunni jagu edasi. Kuni ta suurest kõndimisest täiesti ära väsis ning ühele lamedale kuukivile lamama jäi. Seal puhkas ta end välja ning ärkas siis täiesti värskena üles.

Ei uskunud ta oma silmi. Polnud miskit nagu ilmsi, vaid justkui unenäo jätk. Kivid olid siledad, kaetud libeda suhkru või salajase samblaga. Taevas siras kuu asemel suur planeet. Selle ümber veel mõned rõngad hõõgumas. Mees ohkas ja tunnistas vaate ilusa olevat. Kuid tundis ka pelgu, sest paik oli võõras. Hakkas siis uurima, kuhu on sattunud. Ei midagi päris tuttavat. Kõik täitsa omamoodi. Mäed olid kuldkollased. Justkui munarebu. Jõed olid helekollased nagu tibu udusuled. Ja taevas oli rohekasroosa.

Kuukaunitarid olid teda märganud ning äratundnud ning õigena märgistanud. Nad luurasid ja otsisid parimat hetke, et mees ümber teha selliseks, et laul saaks ise tulla ja tekkida.

Kaks päeva eksles mees kuuriigis enne kui januse ja näljasena taas nõrkenult maha pudenes. Kuukaunitarid haistsid head momenti ja kargasid talle kallale. Oma teravate hammastega rebisid nad mehe küljest lihatükke. Verd purskas ja sooli lendas siia-sinna laiali. Kuukaunitarid läksid nii hoogu, et küünistasid ka üksteist ja kolmas torkas teisel ka ühe silma peast välja. Pilt oli räpane ja kole, aga seda tuli teha.

Kui ka luud olid tükkideks kistud ja mees üle suure kuuplatsi laiali oli laotatud, siis istusid kuukaunitarid maha ja hakkasid laulma. Õrnalt ja armastusega rahustasid nad mehe ehmunud hinge maha ja meelitasid ta eneste juurde. Mehe hing istus nende juurde maha ja jäi kuulama. Kuulas ja hakkas kaasa laulma. Kuukaunitarid tundsid rõõmu, sest kaasalaulev mees oligi too õige mees, kes viib salalaulu maa peale. Laulsid siis kõik koos - kuunaised ja mehe hing. Kaunitarid hakkasid laulu edenedes hinge ümber kuu savi mätsima, et anda talle uus liha. Voolisid savist, pehmendasid oma rinnapiimaga, silmadeks pandi smaragdid, naba asemele andis iga kaunitar ühe musu. Mida rohkem mees valmis sai, seda ilusamini ta laulis. Laulis isegi kaunimini kui kuukaunitarid. Ning vaikselt muutusid kuunaised kadedaks. Kõige vanem ja kõige koledam (siiski ikka ilusam kui kõik maanaised kokku) võttis siis kadeduse ja vihaga kuupinna seest siis veel seda, mida ei oleks tohtinud mehe sisse panna. Nähtamatute tähtede tolmu. See muutis mehe nähtamatuks. Ja kui ta lõpuks koju jõudis, siis ei tundnud keegi teda ära. Nii muutus mees kurvaks, kuid see saatuslik laul oli tema sisse tulnud ja tahtis saada välja. Ning kui siis mees seda laulu nähtamatuna laulis, siis inimeste kõrvad ei kuulnud, kuid süda kuulis. Nii juhtus aegajalt ikka, et keegi seltskonnast hakkas seda viit järsku ümisema. Paljud muusikamehed proovisid seda meloodiat nootidesse panna, mängisid orkestriga või lihtsalt kitarriga, kuid alati oli miski puudu. Seda laulu püüti eri maailmajagudes kirja panna, ning nõnda oli sel laulul väga palju nimesid. Kuid alati jäi midagi puudu. Seda puudujäävat ei saanukski keegi lisada... kuid Loomise Laul on ikkagi olemas ning kui keegi vahel ikkagi seda oma südames tunneb, siis võibki juhtuda, et südamesoov läeb täide.