Vastukarva paitas tuul mu pead. Silmad kissis seisin mere kaldal, nahk külmast pingul ja käed sügavalt tasku surutud. Kõhulihased hoidsid kramplikult soolikaid roiete vahel kopsude all, et soojem oleks. Keha tundis külma, vaimu tähelepanu oli mujal. Mu pilk eksles lainetes ja pea oli mõtteist tühi. Ma lihtsalt seisin ja olin tühjus.

Järsku ärkasin tardumusest. Päike hakkas loojuma ning nälg näpistas. Senditult tunnistasin, et söök jääb kaugustesse. Meenutasin hommikupoolikut, mil päev polnud veel mind targaks teinud. Hommikul olin hinges poisike. Nüüd õhtul hämarikus tundsid endas elutarkust, justkui oleksin 80 aastane. Vaid hetk võib viia elu, vaid hetk võib tuua aastaid. Nukrus puudus, oli vaid teadmine, et illusioonid on purunenud ning saabunud on arusaamine.

Hommik oli olnud tavaline. Äratus, külmavee kaus pesemiseks, võileivad ja piim. Suudlesin Meidlini suule, naeratasin talle hüvastijätuks ning suundusin tööle. Kirjud sügispuud tegid meele rõõmsaks. Meisterkunstnik loodus oli ka sel aastal korraldanud parima võimaliku etenduse. Olin rõõmus.

Tee viis mind nagu tavaliseltki äärelinna väikeseid tänavaid mööda vaksalini, kus rongide vahelt läbironimine oli mänguks juba lapsena. Tollal rongid veel sõitsid, enam mitte. Nüüd seisid vagunid hääletult ja meenutasid, et ajad on teised kui siis. Tee viis mind edasi alleeni, kus vahtrad olid juba üpris raagus. Munakivitee alleel on juba lagunenud ning kohati on see rohkem muruplats kui tee. Pargis olev laste mänguväljak saatis tuulega helisid, mis riivasid igapäevast rahulikkust. Noppisin allee servalt oksarao, millega hakkasin mängima. Sammusin reipalt edasi. Kesklinnas oli tuul vaikne nagu alati. Kõrgete majade vahele tuul ei pääsenud. Siin valitses vaikus. Nagu alati. Kesklinn - see rahulikeim paik maapeal. Vahel eksis siia mõni lind, kuid enamasti oli siin kõhe ja saladuslik vaakum. Sel hommikul otsustasin miskipärast, et hõikan. JAHAHAHAAAA,,,, JAH-JAH-HAH-HAAAA-I-AAA. Kaja! Kaja! Kuulatasin - kajas veel kaugemalgi. Muigasin ja sammusin edasi.

Paar tänavat edasi oligi mere piir. Vastukaaluks kesklinna tuule- ja häälevaikusele oli siin kõle ja merekohin oli mõningatel päevadel hirmuäratavalt vali. Nagu tuulgi, Meri ja tuul: nemad on üks. Meri oli mu ainus sõber. Ja ka mu ainus vaenlane. Tujukas - vahel andis, teinekord võttis. Kuid enamasti andis.

Võtsin õnged välja ja korrastasin neid. Õngitsemine on peen töö. Nagu ikka, tuli esimene veerandtund tardunult oodata, enne kui oli tunda esimesi arglikke tõmbeid. Alles siis algas tõeline jaht, kes saab enne - kas kala sööda või püüdja kala. Vilumus oli minust teinud meistri. Enamasti lahkusin piisava saagiga. Nagu selgi korral. Ometi juhtus sel korral, et läks teisiti. Saak oli julgem kui tavaliselt. Ning lõpetuseks püüdsin kalmaari. Pakkisin saagi riidesse ning sammusin õnnelikuna kodu poole. Kesklinn, allee, vaksal, äärelinn, kodu.

Valasin saagi valamusse ning valasin külma veega üle. Seejärel tegin aeda lõkke. Järsku kuulsin häält: "Sa kutsusid mind." Ehmatasin ja hüppasin häälest kaugemale. Ma polnud ju kedagi kutsunud. Pöörasin pilgu ja nägin kalmaari. "Sa kutsusid mind," kordas hääl ja sain aru, et kalmaar oli see, kes räägib. Pobisesin hirmununa midagi, ning kalmaar jätkas. "Seda ei juhtu just tihti, kuid aegajalt siiski. Viimasel ajal üha vähem. Kui ma ei eksi, siis tänane kutse on üle pika aja esimene 80 aasta jooksul. Inimesed ei mäleta enam meie keelt ning ega meie nooremadki teie keelt oska, "muigas kalmaar. "Viimane kord kui mind kutsuti, oli kutsujaks üks veider noormees. Näis teine kohmetunud nagu sinagi. Ilmselt polnud teda meie lepinguga kurssi viidud ning ta alandas ennast ning tormas pakku. Teadmata, et kasutu kutsumine toob kaasa needuse. Pikk tee oli temani jõuda... jah." Ta pidas pausi, kuid jätkas üpris ruttu: "Niisiis, sa kutsusid mind." Ma olin endiselt segaduses, ning arvestades seda, et kellegi teise kui lindude, puude ja tuule ning kukkuva kivi heli polnud ma ammu kuulnud, olin tõeliselt hirmunud. Mõmisesin lihtsalt midagi ja seisin tardunult paigal. Kalmaar irvitas: "olgu nii". Ta ajas end püsti ning hakkas muutuma. Üpris ruttu võttis ta inimese sarnase kuju ja jätkas. "Tundub, et ka sina oled üks nendest, kes ei tea ning on juhuslikult avastanud selle kutse. Minu jaoks tähendab see aja raiskamist, kuid mine tea. Igas olukorras on võimalus kasvatada kasu. Ma tean, et teid, inimesi, on jäänud väheks. Mõned on üksikult, mõned on koos. Selle mere idapoolsel kaldal oled sina ainuke. Isegi meid kalmaare on tänapäeval rohkem kui teid. Kuid ka meid on jäänud väheks. Kolmteist kevadet tagasi olnud talv, mis kestis pea poolteist aastat, oli enamuse jaoks raske. Vähesed pääsesid. Meil oli lihtne - meie elame oma vana elu edasi. Aga teie - kasutud on teie masinad, kasutud on teie hooned, mis sooja ei hoia. Ja teie enam meie moodi ei saa. Te ei oska. Kuigi mõnel pool te seda teete. Kurvalt vaatasime teie väärteed pealt. Kahju on sündinud - inimsool on tiivad kärbitud. Teie rass enam ei lenda. Ma pakun sulle uut lepet. Sa võid alustada algusest. Valida on sul mitu teed. Mina saan sind aidata kahega. Ük on su enese valik." Olin segaduses, kuid rahunesin pisut. Noogutasin arglikult. Kalmaar jätkas. "Loodus on andnu valikuvõimaluse. Nii nagu mina muutsin end inimeseks, on sul võimalus saada kalmaariks. Või linnuks taeva all. Või maoks kivide vahel. Sa saad muutuda ja saada uueks kehaks. Teine võimalus on, et ma juhatan sind teiste juurde. Et saaksite üheskoos panna aluse järeltulijatele. See on võimalik, kuid ei pruugi õnnestuda. Kolmas variant on sinu valik. Tean, et inimesed pidasid tihtilugu elu vaid üheks hetkeks ning eksitasid end sellest. Loodus on seadnud nii, et elu jätkub peale sinu praeguse keha surma. Seejärel elad sa edasi teisiti. Nii et sa võid elada surmani, et elada pärast seda edasi teises kehas või teises vormis või teises värvis ehk valguses. Kus, see jääb su enda kokku leppida selleks ette nähtud hetkel. Ma ei saa sulle pikemalt seletada, suund on sul käes. Ma igatsen tagai merre, muidu mu keha lakkab. Sulle jääb mõtlemiseks aega tund. Piisavalt, et jõuda selgusele. Piisavalt, et mind merre tagasi viia. Teel võin sulle ühtteist veel rääkida. Niipalju kui tean, niipalju kui jõuan." Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Ma ei suutnud aru saada, mis toimub. On see uni või olen lihtsalt segaseks läinud. Inimesed lähevad segaseks, kui nad pikalt üksi on. Ja ma kartsin kalmaari päris palju. Ta oli end küll tagasi muundanud, kuid mu võõristus oli seda suurem.

Kalmaar jätkas järsku: "sa pead kiiremini otsustama. Või kasta mind vähemalt veega. Vesi on mulle vajalik, et hoida minus elujõudu." See äratas mind tardumusest. Sammusin ettevaatlikult kalmaari juurde. Seisatasin. Ta julgustas mind: "ära karda, tee mis vaja". Sammusin temast mööda hoonesse, et võtta ämber külma veega. Pöörasin ümber ja kalmaar oli kadunud. Tormasin aeda ja nägin veel seda kirjut kassi, kes mu kalapäid käib noolimas, kalmaar hambus. Tormasin talle järele, kuid kass põgenes. Jooksin kuni nõrkemiseni, kukkusin ja hakkasin nutma. Tosin aastat üksindust ja kogutud meeleheidet vabanes kohutava jõuna. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin. Meeleheites pistsin jooksu. Jooksin läbi äärelinna, läbi vaksali, mööda alleed läbi kesklinna mere äärde. Karjusin jõuetult, röökisin ja nutsin. Üksindus, üksindus. Istusin maha ja tundsin end tühjaks pigistatuna. Tuul oli tõusnud, külm ronis kontidesse. Jäin tarunult seisma. Kuni ärkasin tardumusest. Arusaamine oli saabunud ja olin oma otsuse teinud. Muutsin end linnuks ja lendasin minevikku, et otsast alustada. Teistega koos, targemana kui varem. Kandes saladust.