Aegajalt on vähene uni parim energia tootja - üleväsimus mobiliseerib ressursse. Ja täna on seda vaja olnud. Mõttelõng on hargnenud, aga hargnenud lõngast kampsunit ei koo. Enne on vaja lõng tervikuks muuta. Nüüd on vaja kontsentreerida ühtteistkomakolmandat.

Eile mulle öeldi, et räägin ilusat eesti keelt. Ju siis. Aegajalt olen ma tõepoolest elegantne. Enamasti aga liiga laisk, et selleks pingutada. Kuid siiski... tark suu on siinkohal vait.

Eile ma imestasin taaskord - kus on kõik need viielised ja muidu andekad, kes minust üle on? Miks ma neid nii harva näen? Kuhu on nad peitunud? Välismaa laborites tööl? Või siiski - ka minus on ehk törts geniaalsust? Vaid ma ei oska seda märgata ega hinnata? Võibolla ju, et mina olengi... Liivimaa parim ratsanik. Peab proovima, võrdluses ehk kaalumises saab jõuda tõele lähemale. Ehk nagu Marjustin ütles, ka teaduses me jõuame aegajalt tõele lähemale, ja hiljem jälle kaugeneme (vms). Ehk siis tõde puudub, aga seda on võimalik kombata. Nii et filosoofilises mõttes on ka teadus uskumine. Ja eks ta nii olegi. Pigem on asi selles, et mingid asjad töötavad ning teised on vaid mõttes töötavad. Nii on olnud aastasadu pilkeobjektiks inimese lennusoov, mis tänasel päeval on loomulik. Eks ole.

Kuid... kui jumal on uskumine, siis kas fedonak on ka uskumine? Kas jumal=fedonak= 13 sajandil idee lennukist? Teatud mõttes ju küll. Sarnaste tunnuste alusel. Eri tunnuste alusel loomulikult mitte. Ehk siis: korraks tõele lähedal olles, oleme tõest siiski kaugel. Ja kui ma eelneva teksti kirjutaks natuke akadeemilisemas laadis ning peenemate näidetega ning itaalia keeles (Leo krutski), siis võiks seda juttu ju isegi targaks pidada  Ometi on see vaid targutus, eks.