Tass musta teed auras mu ees. Ekstra kange, sest olin unustanud liig pikalt tõmbama. Aknast õhkas jahedust, taevas oli pilvine ning päev oli täis hõredat vett. Juba kuu taolist mereäärset ilma tekitas masendust, kohati melanhooliat. Veel aasta tagasi haaranuks ma klaasi käredat. Kuid kummalisel kombel ei tõmmanud mind juba üle poole aasta alkoholi ega sigarettide poole. Rõvedad pahed ei tundunud enam nii armsad, kui varasemalt. Hing ihkas asendusainete asemele tegelikku värskust. Ja omal moel see kehv sügisilm pakkuski just seda tegelikku värskust oma rõskuses.

Rüüpasin teed ja mõtisklesin, et elu on väga lihtne, kui ülearusest loobuda. Pole vaja käia iga nädal kuskil tolgendamas, pole vaja kangialuseid kõrtse või näruseid ööklubisid, pole vaja kursuseid ja seminare. Ei ole vaja end sõltlase kombel iga nädal ühtede ja samade inimestega kohtuda. Ei ole vaja nii palju süüa. Pole kasu nendest paljudest kontserditest, spordivõistlustest. Peaaegu, et mitte midagi pole vaja. Ometi oli neid millalgi vaja, aga mitte enam.

Mul oli hea meel, et olin toaseinale muretsenud mehaanilise kella. Selle tiksumine andis mulle kindlustunde, ning samas aitas mul enda mõtteid puhastada. Tik-tik-tik. Ma olen siin. Tik-tik-tik. Kord ja lihtsus. Tee, tugitool, seinakell - hilise pärastlõuna püha kolmainsus.

See puhtuse ja rahu periood pani minus taas tärkama unistused ja ettekujutlused, mida võiks enda eluga teha. Varasem autopiloot oli mind uimastanud ning pimestanud. Aeg, mil enda jaoks sekunditki tähelepanu ei osutu, see on paljuski raisatud aeg. Mis inimene see on, kellel tema ise meenub vaid söömise, roojamise ja seksiga? Inimloom, aga mitte inimingel.

Mina aga tunnen end lihtsalt inimesena. Tean, et tänavale astudes kohtan sadu ja tuhandeid autopiloodil inimloomi, kes rutiinis oma elu läbi mäletsevad, vürtsitades seda vahel tarbimisega - ostes uusi riideid, lennates Egiptusesse, vahtides filme, tarbides kilode ja liitrite viisi uimasteid, süües iga nädal gurmeed ning nõnda tuimestades oma naudinguläve ja muutudes üha rohkem ja rohkem seest tühjadeks. Inimloom, tühi kest, automaatpiloot ...

Taas nende mõtete juurde laskudes tundsin vajadust koera silitda. Ilmselt teraapia mõttes. Tõusin püsti, astusin valamu juurde ning loputasin külma veega teekruusi. Peatusin hetkeks ning otsustasin minna välja. Tõmbasin saapad jalga ning mantli selga. Astusin välja. Turvaline tik-tik-tik jäi maha ning ees ootas see maailm, kus elu sisu on ... mis? Elamine. Noh, ja siis selle mängimine.

Kõndisin mööda tänavat, vaid üksikud jalakäijad minuga koos. Enamus inimesi liikles autodega - tuim pilk tänavat seiramas. Tänavat, mitte teisi inimesi. Seepärast juhtus nii mõnigi sõiduk jalakäijaid pritsima, ning seejärel midagi tunnistamata edasi sõitma. Ka jalakäijad näisid leppivat sele tuimusega kui paratamatusega. Kas allaheitlikus või väsimus? Ma kahtlustan viimast.

Jõudsin bussipeatusesse. Peale minu veel mõned eakad, üks lapsega ema, ning kulunud jopega keskealine mees. Buss juba tuli ning astusin sisse. Vaatasin taha ritta suundudes kõik näod üle. Pelglikud ilmed, justkui häbenedes oma patust ihu ja hinge. Ja ikka vanemad inimesed, lastega emad ning paar kulunud jopedega keskealist meest. Vaesed - need põlatud vaesed. Ja mina nendega koos.

Mulle meenus, et teatud kellaaegadel liigub bussidega kümneid lapsi ja noorukeid, kelle käitumine on tihtilugu kõrvalreisijatele proovikiviks. Kisa, vali muusika, tõuklemine - kõik lastega kaasas käiv mäng. Siiski hämmastab mind noorte oskamatus märke lugeda ja siis oma käitumist valida. Ka ilmseid märke, mille lugemiseks ka pimedad võimelised on. Sama ka bussist väljas. Ja üha rohkem igal pool. Ei märgata oma pereski, et miskit on lahti. Ja kui keegi palub abi, siis mõrvatakse tema hing külma hoolimatusega. Empaatia on üha rohkem defitsiit. Emotsionaalne intelligentsus keskendub müügitööle, mitte hoolivusele ja äratundmisele. Ja nii nad kõnnivad üksteisest mööda - oskamata või julgemata näha südamega.

Sõitsin ning vaatasin bussiaknast välja. Autod pritsisid üksikuid jalakäijaid, kes allaheitlikult kössi tõmbasid lombivee pritsmete ees. Üksikud jäätisepaberid tantsisid tuules ning omavahel kohtudes suudlesid üksteise magusat nahka. Puude oksad tantsisid kaasa ning puistasid oma viimseid lehti. Paar porist koera jooksid, keeled rippu.

Enne oma peatust pakkusin vanemale prouale istet, mis meelitas õrna naeratuse tema näole. Naeratasin talle vastu. Sammusin ukse poole ning sõitsin ühe peatuse vahe püsti seistes. Väljudes tuli taas trügida läbi inimeste parve, kes nagu vaakum kohe bussi uste juurde tõmbus. Ikka veel ei mõista ma, milest see? Kas kardavad nad jääda bussist maha või istumiskohast ilma? Ja miks alati esimesed sisenejad valivad esimesed kohad ja tagumised tulijad peavad end läbi eesmiste tahapoole võitlema hakkama?

Suundusin randa. Veel viimaseid päevi on võimalik aerupaati laenutada. Olin nende ainus klient ning kurvas üksinduses tõmbasin aerudega end järve keskele. Panin aerud käest ja piidlesin kallast - maju, võsastikku, üksikuid jalutajaid. Kuulasin lindude kriiskamist ning taustaks kostus liiklusmüra. Katsusin vett. Jäine puudutus ergutas mind. Isegi mu silmad seletasid hetkega kaugemale ja teravamalt. Köhatasin ja tundsin, et tahaksin silitada koera.