Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib
viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama
umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta
aeglustab sammu aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja
jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja
alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle,
et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab
kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega.
Iga lapsevanem, ilma erantita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud
lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel
sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei
aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid
muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud,
viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli
kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli
organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist '
Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu
tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda
väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:
kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat
muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel
parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil
märkamata jääb?