Vahel saab jutt otsa. Ja siis on piinlikkus ja põrnitsemine. Vahel jääb suhtlus krampi. Aga vahel polegi vaja rääkida.

Hiljuti läksin üksi kinno. Terve pika rea peal istus juba üks naisterahvas ees. Mul oli pilet täpselt tema kõrvale. Muigasin omaette, et tõeline innovatsioon - nüüd saad kinoseansiga kaasa ka kaaslase. Istusime terve filmi kahekei kõrvuti tühjas reas ja ei rääkinud sõnagi. Ja oli väga hea.

Vahel aga on kümne tuttava keskustelus osaledes tunne, et mulle ei sobi. Ju lihtsalt on nii.

Mulle meeldib mõnes mõttes vaikimiskohustus teatud organisatsioonides. Näiteks olid need vist sofistid-filosoofid, kes esimese kahe kooliaasta jooksul ei tohtinud sõnagi rääkida. See võib olla raske, aga tundub õpetlik aeg. Eneseontroll ehk keskendumine + kuulamine, analüüs, mõtlemine-arutlus.

Ükskord pillsin lause, et pühapäeval peaks vaikimispäeva tegema. Ehmatasin seltskonna ära.Liiga imelik :) Samas - vahel ma ei räägigi peaaegu terve päeva. Ja Katu arvas ka, et ma ju ei räägigi kunagi midagi. Tsiteerides üht karakterit kuskilt filmist, kes oli olnud terve filmi vait ja lõpus midagi ütles lisas imestunud päringule - Varem polnud midagi öelda!

Aga mis siis ikkagi saab, kui jutt saab otsa?