25 juulil panin äratuse kell 6.30, et ilmavaatlus teha ja pealinnast tulijatele teatada, kas jaht tuleb või mitte. Ilm lubas pilvist ja vahelduva sajuga ilma. See tähendas jalgrattamatka. (Minu esimest sellist)

Plaan oli lihtne. Start Viljandi Raudteejaamast lõppsihiga Veeliksele, mis on Abja-Paluoja ja Mõisaküla vahel metsade ja põldude vahele peidetud. Lisamissiooniks oli meil varutud Läti piiri ületus, kui jõuvarusid on.

Raudteejaamas kohtusime oma grupiga ja kokku sai meid 6. Eemal oli suurem seltskond rattalisi, kus meie hea tuttav Tauri osaline oli. Nende plaan oli ambitsioonikam: 6 päevaga 600km. Jõudu neile (pool peaks täna õhtuks läbitud neil saama)!

Raudteejaamast suundusime Heimtalisse, et näha sealset mõisakompleksi. Valitud veidi kõrvalisem tee sinna oli meeldivalt vaikne ja vaheldusrikas. Esimese 6 km jooksul tuli vist üks auto vaid vastu, kui Raudna sillal esimest puhkust tegime. Viinaköök (ehk juustukoda) ja kogu mõis jätsid tallinlastele mulje, mul endal pole ikka veel Heimtalist tüdimust. Kiita sai Ringtalli tehtud spordikompleks. Edasi läks tee Rimmu peale. 9km kaunist loodust oli minu jaoks üks selle reisi top5 vahemaadest. Rimmu juures saime natu-natuke vihmakest. Vahepeal oli tahtmine keerata sellisesse kohta nagu Turva, aga silti polnud ja seega jätsime vahele.

Rimmust edasi tuli otsustada, kas sõita Kaarli või Uue-Kariste suunas. Valisime viimase. Õige otsus, sest juba esimese käänaku taga ootas meid Lavka ja seda võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. Pood ratastel - see on linnainimese jaoks eksootika. Ostsime jäätist ja kosutavat jooki, tegime pilti ja saime taas natu-natuke vihmakest.

Kruusatee Uue-Karisteni oli talutav, Uue-Kariste vahel oli asfalt, mis mõjus värskendavalt. Jalad olid juba väsinud. Uue-Karistes tekkis arutelu, kas suund Vana-Karistele (mida oleksin eelistanud) või Abja-Paluoja suunas. Valiti viimane.

Algas tee, mida sel suvel remonditakse. Või renoveeritakse. Ei saanud aru. Igatahes tuli meile vastu rohkelt kilomeetreid mööda liivast teed, mis tähendas lisakulu jõuvarudele.

Pikema peatuse tegime ühel pikal ja putukarohkel lõigul. Sõime oma müslitahvlid ära ja jõudsime äratundmisele, et ilma treenimata nii pikka retke ette võtta on julge töö.

Kosksilla kant oli huvitav, aga me ei teinud seal peatust, kuna rivi oli väga pikaks veninud. Nii pikaks et poolel grupil polnud teistega silmkontakti. Ilmselt ka kurvide tõttu, kuid mitte ainult...

Enne Abja-Paluojat tahtsime Vana-Kariste järves ujuda. Kaarti uurisime, kuid päriselus tundusid kilomeetrid lühemad ja teeotsad kahtlasemad. Seega jõudsime puhtkogemata suurele maanteele välja. Jah, just sellele maanteele, mis viib pika kahe kilomeetrise laskumise enne Abja-Paluoja olevasse orgu. Oru põhjas võtsime suuna paremale ehk asusime mööda järvekallast sobivat randa otsima. Esimene üpris porine ebaõnnestumine innustas mind Kairitile helistama, kelle juhtnööre järgidest jõudsime juba umbes 300 meetri pärast päris randa. Ja see oli minu selle suve parim ujumis-elamus. Muidugi ka lisaenergia kulu. Nii et minust sai retkelistele sabassörkija.

Abja-Paluojas külastasime poodi. Ostsin viinereid endale topinguks. Jalutasime linna piirile ning algas 7km piina. Ajaliselt polnud pikk, aga oli väga raske. Peopesad ja istmik olid korralikult tundlikud ja valusad. Väntamislihased pehmed ja väsinud. Õnneks jõudsime ikkagi kohale. Veelikse järve ääres pakuti mulle 5EUR'i eest tüdrukut, aga ma loobusin. Tüdruku enda huvides. Lõpuks jõudsime Kairiti juurde, saime värsket suppi ja pizzat ja väga hääd marjakooki, mis turgutas vähemalt mind küll. Venitusharjutused tekitasid keres huvitavaid tundeid. Hoolimata väsimusest otsustasime Eloga, et meie läheme Marise ja Kairitiga kindlasti Mõisakülla ning sealt edasi Lätti.

Ma ei tea palju meie puhkepeatusest Mõisakülla oli, aga tegin selle peatusteta. Mõisakülas otsisime esmalt tee piirini, ületasime siis piiri, tegime seal pilti ja sõitsime linnakeskusesse, kus ostsime jäätist ja karastavat jooki. Ahjaa, Lätis nägime helkivat ehk helendavat lätlast. (kes osutus siiski pikemal vaatlusel mingiks postiks)

Muide, Mõisaküla on kena linnake. Kel lähedusse asja, külastage. Vaadake neid möödundsajandil püstitatud hooneid. Ja linna ajalugu on ka täitsa huvitav. Kogu raudteeliikluse ajalugu Viljandimaal on huvitav.

Tagasi tallu sõitsime ka ilma puhkamata. Elole ja Mulle tähendas see kokku üle 10 lisakilomeetri. Nii et esimesel päeval tuli vist kokku umbes 50km ära. Kui mitte rohkem...

Ja õhtul pea padjale pannes saabus uni... ja öösel andsid jalad tunda. Ja hommikul oli äratus kell 8. Ja siis sõime ja kirjutasime Kairiti Vanaema külalisteraamatusse tänudsõnad. Ja siis oli kell 9.30 start ning mööda vana raudteetammi sõitsime Abja-Paluojasse ilma puhkamata ja enesetunne oli hea. Kui laupäeval viimased 20 km ma ei istunud kordagi sadulale, siis nüüd kannatas - juhhei :)

Abjas võttis meid vastu hobune, kes lihtsalt seisis teel ja kõik. Saime ratastega temast kenasti mööda ja tal polnud sellest miskit... Ka edasi läks libedalt. Abjast välja oli langus. Orust üles jalutasime 2km. Üks kohalik rattur sõitis meist samal ajal mööda. Tugev mees :)

Siis sõitsime Halliste kiriku juurde, kus on kena park ja mõned mälestusmärgid. Soovitan turistidel ka sealt läbi minna. Vabadussõjas langenute hulgas taas minu sugulaste nimesid polnud. Jõudsin äratundmisele, et mu suguvõsas on olnud kas väga head võitlejad, kes lihtsalt jäid ellu. Või nii halvad, et neid pole võitlusse lastudki. See selleks...

Edasi oli kuni Õisuni kena, aga ei midagi erilist. Õisu mõis väärib vaatlemist, kuid mulje jättis jõeorg, kus leidsime vana ja võimsa veski skeleti ning lagunenud silla. Tegime maastikukrossi ka mööda jõe äärt ning kulutasime mõned lisakalorid. Järveke oma saarekesega olid maalilised. Päris Õisu järvest läksime sel korral mööda. Kõrvaltee viis meid kuhugi kõrgemale, kus oli ka suurt järve näha. Martin tegi pilti kah.

Taas tärkas väsimus ja kruusatee mõnitas mind tol hetkel päris korralikult. Õnneks oli seda vähe ja asfalt viis meid Sultsini, kus tegime kooli juures Puhkepargis väikese puhkuse. Edasine plaan oli minna Paistu põrguorgu vaatama. Kaardi järgi otsustades oli selleni mitu kilomeetrit. Maantee ääres ühtki silti polnud. Ühe kõrgendiku otsas tegime peatuse ja uurisime kaarti, mille järgi tulnuks meil veel sõita ca 500meetrit. Sel korral ilmselt kaart valetas, sest meil tulnuks just sellest teest sõita, mille juures puhkuse tegime. Eksituse tõttu sõitsime Loodi poeni välja ja tagasi ei viitsinud enam minna.

Enne Viljandit sõitsime Siniallikult läbi. Jõime allika vett - oli täitsa joodav. Seejärel kuni Viljandini oli jälle väsimus suur. Viljandis istusime Selveri ees ja tegime kerge eine. Saatsin tallinlased raudteejaama viiva tee otsani ja ise läksin koju ning tundsin end täitsa väsinult. Jah, tuleb end treenida.

Ja rattasõit on igal juhul nauditavam kui jooksutrenn. Peakski hakkama hobiratturiks.

...

Järgime suvi läheme ratastel Võrumaale :)

...

Ilmselt on seda kõike lugeda igavam kui kogeda. Sest ratkja teevad eriliseks pisiasjad. Näiteks nägime rohutirtsu, rohkelt kurgesid, ja see on hea tunne, kui raskest hetkest üle saad ja läheb kergemaks - see on hea tunne.