Vaata, kallis lugeja, aeg teaduslikus mõttes ei peatu (vist). Kell võib seisma jääda. Aeg jääb seisma vaid ilmselt tänu mingile erilisele emotsioonile. Näiteks poolsurnuks ehmatades, poolsurnuks armudes, jms orgasmust saades. Need, kes kogenud, need teavad. Ise olen suht vähe kogenud mulle tundub.

Täna hommikul jäi küll korra aeg seisma. Maitsesin oma kaneelimaitselist hommikupudrukest ja jälle - keha mäletab. Kohe kangastus talvine pimedus ja külm, jõulumõtted jne, sest selle retsepti järgi tehtud putru pole talvest saati söönud. Ehmatasin lausa ära, et nüüd ongi käes - aeg on käes. Milleks? Ei ütle :P

Pöörates natuke kõrvale, siis inimene on (endiselt) oma harjumuste ori ehk biorobot. Kuskile tutavlikku keskkonda/olukorda sisenedes tahab kangesti kohe automaatpiloot peale minna. Kinno minnes tõttan esmalt kassa juurde, kuigi tegelikult huvitab mind hoopis muu. Restoranis otsib pilk esmalt päevamenüüd. Aias vaatan kõige esmalt, mida teeb meie suurepärane grillahi. Saunas valin automaatselt oma tavalise istekoha. Jne

Miks ma seda räägin? Sest automaattegevused (kui need reaktiveerida ebateadlikkusega) tungivad päris jõuliselt ja tüütult igapäevaellu. Seega rohkem teadlikkust oma mõtetes ja tegudes, mu daamid ja härrad.