Keegi otsekohene inimene ütles hiljuti välja avaliku saladuse, et tõhusaim parandusasutus ja sotsiaalse kontrolli kehtestaja on haridussüsteem. Õpetajad, õpikud, lapsevanemad ja ümbritsev keskkond suruvad peale kindlalt raamistatud maailma, haridussüsteemist väljudes saab õnneks lõppeks ka tegelikkust avastama hakata.  (või siiski...)

Õpetaja on ilmselt kõige rumalamas olukorras. Lapsevanemad ootavad nii õpetus kui kasvatustööd (teatud õigustusega), samas lapsevanemad ise oma enda õppe- ja kasvatustööga (milleks tuleb lugeda ka hooletusse jätmine ehk mittetegelemine) takistavad seda. Õpetaja kui teatava elukogemusega inimene omab kujutlust, kuidas on õigem. Direktsioon ja õppekava kontrollivad ja piiravad õpetaja loomingulisust. Vahel kaitseb see süsteem õpilasi õpetaja hulluste eest. Vahel takistab õpetaja potentsiaali luua parim võimalik arengukeskkond. Ühesõnaga - õpetaja ei saa õpetajana olla tema ise.

Ei saa õpetada seda, mida ei tea. Kool kui sotsialiseerija peaks noorel inimesel aitama end leida. Kuidas seda saavutada, kui õpetaja sageli isegi ei tea, kes või mis ta on ja mida ta maailmalt tahab? Nii pakutaksegi tegelikkuse kirjeldamisel mingisugust kujutlust maailmast. Kurb on, kui lapsele ei jää võimalust seda kujutlust vaidlustada.

Laps räägib siis, kui kana pissib. Tõe selgitamise asemel lapsevanemad ja õpetajad tihtilugu suruvad lapse uudishimu kinni. Topivad lapse täis pettumust, ängi, ebakindlust... täiskasvanute ebakindlus taastoodab tulevaste põlvede ebakindlust... täiskasvanute kujutlused ja illusioonid suruvad tulevastele põlvedele "näitemängu", mitte jagaks väärtuseid ning juhtlõngu, mis aitaks maailma mõista. Jah, nukustame oma järeltulijad, nii enesel kergem