Lühidalt kokkuvõttes: inimeste elu kõigub teadliku ja ebateadliku vahel, kusjuures teadlik on sageli ebatõesem kui ebateadlik, sest teadlik juhindub ühiskondlikest normidest ja survetest, mis mitte muud ei ole kui konstruktsioon, mille tegelikkus niivõrd-kuivõrd küsitav on ning ei lähtu inimese enese tegelikest vajadustest. Nii ebaõnnelikkus aheldanud inimesed on vangi, millest rabeleda keeruline, sest vabanemiseks peab ületama ühiskondliku surve ja iseenese.

Inimeseks olemise olemuse on ka Fromm tabavalt tabanud - on inimeseks olemine jätkuv sündimine ja täienemine. Kuid paljud ebaõnnestuvad sellest, arvates et omandatu on piisav või omandamine pole enam võimalik. Teadlikkus varjutab taaskord tõelisuse.

Omaette küsimus on - kuid miks peakski püüdlema? Ja vastus on - sa pole terve seni, kui pole maailma ületanud läbi iseenese. See ongi see budism ja zen.

Iseenesest ses valguses: tõepoolest tajunud olen, et õnnelikuks ei tee see, mida olme pakub. Ei need tööd, peod ja perekonnaelu paku rahuldust, sest manduvad tühisuses. Kuigi pereelus oleks potentsiaali, siiski vaeva nägema peaks, mida distantsilt teha tühitegemisena näib. Kuigi tööl oleks potentsiaali, siis tegelikkuses inimese arengu seisukohalt tundub igapäevane töö kasutu endale, vajalik siiski teistele. Kuid enesele kasutu nõuab energiat topelt, mis takistab ka vaba aja kasutamist iseenda arendamiseks. Elujõud on kägistatud. Praana kulub kulgemisele, mitte ergastamisele. Mis teha, omal moel on areng olnud siiski intensiivne. Ainult et mitte otse- vaid kõrvalteel...