Oli võimalus natuke lugeda ühe inimese päevikut 1950ndatest aastatest. Pakkus elamuse. Autor kirjutas tähtsusetutest asjadest, kuid nii ilmekalt, et oli huvitav ja nauditav. Keelekasutus oli teistsugune. Isegi minu vanavanemad räägivad tänapäevast eesti kirjakeelt, kuid autor kirjutas kohati sellises veelgi vanemas rütmis ja võtmes. Justkui 1920ndad. Peaks raamatukogudes uurima ehk on selliseid vanu päevikuid võimalik laenutada. Kui sellised tavaliste inimeste jäetud jäljed pakuvad nii mõnusaid muljeid, siis tasub vahelduseks ilukirjandusele lugeda selliseid personaalsemaid kroonikaid. Need on nagu vanad vinüülid, mis esialgu tunduvad kohmakad, kuid tegelikkuses on väga "coolid". Nagu see: