Hingan aknale
uduseks, uniseks
igavlevalt ninaga joonistan radasid
õuekülma läbi klaasi põsele lasen imbuda
hakkab külm, tõmbun toasooja tagasi
mõtteis vaikselt podiseb mälestuskatel
aastatega hämusse vajunud
flöödimuusika kummitab kõrvades saateks
uuesti hingeauru aknale puhun
sõrmeotsaga joonistan naerunäo
kehasoojusest tekkinud vetest nired
niredest jõed
nii ilus
Niilus

*- pole nii ammu luulet kribanud, ei oskagi enam.