Mul oli täna tööpäev, mil ma väga-väga vajasin eraldi ruumi ja mitte ühtegi teist inimest sinna sisse. Nii kui mu kolleeg sisse astus kell 09.02 (ta on muidu igati armastusväärne ja tore), siis sisetunne konstanteeris, et täna on päev untsus. Arvestades, et mu pea on ühest nurgast verine ja ma sisuliselt mitte midagi ei suutnud ära teha, siis oli sisetundel õigus. Aga kuna midagi ei jõudnud teha, siis pole ka midagi rääkida. Peale selle, et käisin ka Viljandis asju ajamas ning Viljandi on muutunud väikeseks Texase linnakeseks, mida valitsevad tõsise silmavaatega vuntsidega mehed, kel on ülikonna all teksatagi ja tumesinise tindiga tatoveeringud. Mille järgi väidan? "Suure Venna" pubi praadide suuruse ja hinna põhjal. NB. Pea lõin veriseks Tartus, mitte Viljandis. Tegemist oli kergekujulise autoavariiga. Ei pannud tähele auto ülestõstetud taga-luuki, mida oma peaga julgelt rammisin.

Laupäev aga hoopis teisest luust. Laupäeval oli häid hetki. Loovkirjutamise kursusel õnnestus üks tekst nii ootamatult hästi, et pälvisin aplausi. Kui viitsin, siis trükin mõni päev sisse ja löön teile siia lugemiseks. Samuti õnnestus mul järjekordselt juuksuris mitte käia (tänu millele on mu pea tõenäoliselt vähem katki, kui see oleks kiilaspea puhul), rääkimata sauna külastamisest. Pesnud ma siiski olen võrdlemisi igapäevaselt.
Tegelikult tahtsin ma rääkida ühest korteripeost, mis järgnes ühele teisele korteripeole. Sattusin laupäeva öösel vastu pühapäeva ühele korteripeole, kus oli umbes-täpselt 50-60 inimest korraga. Ma ei ole niiiiiiiiiiiiiiiiiiii ammu sellisel kultuuriüritusel olnud ning see oli midagi päris erilist. Tegemist polnud mingi kärarikka teismeliste labrakaga, vaid 30ndates aastates noorsoo intellektuaalse seltskonnaüritusega, kus magistrid, doktorid ja nelja-aastased magistriga võrdsustatud bakalaureused rääkisid programmeerimisest, klaverisonaatidest, kirjandusest, flirtimisest, geograafiast, politseist ja mulle tundub ka et filosoofiast ja perspektiivist. Igal juhul oli see midagi, mis mulle meeldis ning mis pani mind tundma, et kõik ei ole veel kadunud. Ilmselgelt vajan ma tihedamaid kontakte akadeemilisemate tüüpidega, sest muidu muutun ma ise kole igavaks. Eelkõige iseendale. Aga nüüd peale seda ööd on mu sõnakasutus ja mõttelend oluliselt elitaarsem ja maitsekam. Suisa õrna lermontovlikku aroomi immitseb nende ridade vahelt. Eelkõige minu ninasõõrmete jaoks. (Muidugi võib tegemist olla tajupettega, mis kaasneb veritseva peaga.)

Pühapäeval tabas mind muidugi reaalsus, et sõnajalalill õitseb korra aastas ning küllap ka tollest seltskonnast lubavad inimesed endale selliseid suurepäraseid õhtuid endale vaid korra-paar aastas. Mis on ühtviisi nii lohutav kui heidutav.

Kui lõpetuseks kirjandusest rääkida, siis on mu öökapile kogunenud seitse raamatut. Nii et sel aastal on 40ne raamatu läbistamine realistlik tulemus. Sihiks seatud 30 teost on juba seljatatud. Üks eesmärk on täidetud. Ülejäänud olen suutnud ära unustada. Peale ühe, mis paistab mitte täituvat. Kuigi kaks kuud üpris viljakat aega on veel ees. Nii et olen avatud õnnele ja soodsale juhusele. Tööga ju reeglina jõukus ja muud rõõmud ja hüved ei tule :P