Kui ma oleks Jumal polüteistlikus panteonis, siis ma sooviks olla Õnnelikkuse Jumal. Kõik teised Jumalad saavad tuua õnne, aga ka õnnetust. Sõjajumal toob õnne võitjale, aga kaotuskibedust nii kaotajale kui ka võitjale mõlemale. Armastusejumalanna toob kuuma ja magusat armastust, aga tihti jätab selle ühepoolseks. Tarkusejumal teeb õnnelikuks, sest tänu tarkusele on võimalik paljut mõista. Mõistmine aga saab olla kibe.

Niisiis, ma sooviks olla õnnelikkuse Jumal, kes halbadel aegadel tuleks ja annaks küpsise ja klaasi piima; kes kuivataks märjad tikud; kes annaks ihult koledale lapsele maailma ilusaimad silmad ja hinge, mis oleks kõigile ühtmoodi armastusväärne. Sest õiglane on, et igaühel oleks asjad tasakaalus.

Vaatasin järele, kes on siis olnud Õnnelikkuse Jumalad. Esimene, kes vastu sattus on jaapanlaste Fukurokuju (pildil). See nimekuju sisaldab kolme nime: fuku - õnnelikkus; roku - jõukus; ju - pikaealisus. See lõbustab mind päris hästi, sest 1) need väärtused on mulle olulised; 2) lapsepõlves oli üks mu hüüdnimedest Fjuku ehk Fuku'le väga sarnane nimekuju :) Niisiis ristiti mind ära ja sellest ajast peale olen ma olnud Õnnelikkuse Jumala väikene paks ingel siin maamunal. Vahel olen ma seda ülesannet hästi kandnud, teinekord jälle mitte, sest õnnelikkus on ka ohtlik; sellest võib sõltuvusse jääda. Nii hoiangi ma end tihti peidus ja kivina külma, et mitte inimesi ära rikkuda.


Fukurokuju on mulle olnud tark õpetaja. Õnne on ta ka mulle vaid väikeste kildudega andnud, et oskaksin vähesest tunda suurt rõõmu. Paar korda on ta mulle andnud ka suurt õnne proovida, aga see oli ka antud eesmärgiga tõestada, et suured küünlad põlevad suure leegiga. Nõnda olen õppinud piskust leidma head ja see on mitmel moel hea.

Esiteks, piskut hinnates leiab ka kõrbest vett.

Teiseks, väikeste tükkidega saab ühest leivast rohkem hulk inimesi söönuks.

Kolmandaks, väikesest ilmunu on ime; suurest ilmunu on ootuspärane.

Neljandaks, kullakamakaid leiab harva, kullatolmu tihedamalt. Tuleb osata veidi vaadata.

Tulles tagasi Fukurokuju juurde, siis lisaks õnnelikkusele on ses nimes veel jõukus ja pikaealisus. See paistab olevat targalt seatud. Õnnelikkus ja jõukus saavad olla kõige rohkem kasuks siis, kui on palju aastaid neid teenida ja jagada. Mulle tundub, et kõige õnnelikumat elu on elanud just need inimesed, kes on elanud pika elu, teeninud jõukuse ja on leidnud, et oma jõukust (sh kogemusi ja tarkust) jagades saab õnnelikkust veelgi kasvatada. Näiteks Aino Järvesoo. Tema lugu aga on juba eraldi lugu, mida mina täna ei jutusta.
Hetki õnnelikke!

PS. Kes on õnneta, ei pruugi olla õnnetu. Õnn võib õnnetus olla ka õnne leidjale. Jumalad ei mängi kunagi must-valget mängu ning alati on kuskil lõks, selleks et inime õpiks ja saaks edasi ilma Jumala abita.