"Igaükes enda eest" mudelid ei tööta, sest on erinevaid põhjuseid, miks paljud inimesed ei suuda ise toime tulla. Paljud neist põhjustest on inimesest endast sõltumatud. Ehk siis inimene pole süüdi oma situatsioonis. Näiteks füüsiline puue, vaesuslõksus olemine, piiratud võimekus ehk madalad eeldused, juriidilised takistused ja piirangud, tööturu tasakaalutus (alati on tööpuudust).

"Ühiskond indiviidi eest" mudelid ei tööta, sest alati on inimesi, kes kasutavad "free-riding" skeemi parasiitluseks. Ehk: ollakse võimelised ise end ülal pidama, aga nähakse võimalust ühiskonna vahendite parasiteerimiseks. Laiskus ja ülbus kaaluvad üles moraali. Sellise parasiitluse toel ei täida ühiskonna eraldatud vahendid oma eesmärki ning tegemist on mahavisatud rahaga.

Võiks eeldada, et vahepealsed mudelid töötavad. Nii ja naa. Eesti on midagi sellist. Iga piiratud ligipääsuga grupp saab näpuotsaga ning tegelikult probleem ei lahene. Töötaks see, et jõustatakse vaid üksikuid gruppe, kuid siis oleks ebavõrdses seisus teised takistatud grupid. Jätkuks intensiivne ideoloogiline võitlus nende väheste hüvide saamiseks ning põhiline energia läheks poliitilisele kemplemisele ning omavahelisele jagelemisele, mis probleemi ei lahenda.

Mis siis töötaks? Ühed ütlevad, et võlusõna on anarhia. Teised, et USA kapitalismi ja voluntarismi süsteem, kus vabatahtlikkus reageerib valupunktidele. Kolmandad räägivad kommunismist ja rangest ühiskonna kontrollist. Neljandad religioonist. Viiendad teaduse ja hariduse edendamisest. Kuuendad ökomajandusest ja nii edasi. Ometi olen veendunud, et ükski mudel täieliselt ei tööta. Haridus ja teadus on mõistlikud prioriteedid, aga ennekõike on vaja tagada baasvajaduste rahuldamine - toit, eluase jms. Seega on vaja tagada piisav sissetulek. Seega on küsimus ikkagi selles, kuidas seda saavutada. Kas kapitalismi, sotsialismi, ökomajanduse või millegi muuga. Ja ikkagi ei tööta need mudelid täielikult.

Mis töötavad on mini-mudelid ja ümberjagavad mudelid. Vabamajanduse etalonidest väikeriigid. Solidaarse suunitlusega  riigid. Maavarasid ja tootmist omavad riigid. Ökomajandusel põhinevad väikesed kogukonnad. Religioossed kommuunid. Kindla eesmärgiga ühiskonnad (sõjajärgne ülesehitus näiteks). Kusjuure ka äri on ümberjagamine - ettevõtluse ja riigihalduse elatumine kellegi või millegi arvelt -  energia muundumine rauamaagist virtuaalseks rahanumbriks, mis lõppkokkuvõttes toidab vaid illusiooni, mitte õnnelikkust. Kuid jah, ka illusioon toidab õnnelikkust. Ja õnnelikkus on kinni mõtlemises ning füsio-keemilistes protsessides. Niisiis: õnn ei peitu rahas. Ning kuna õnnelikkus on võimalik mitmet moodi ja mitmes mõttes, mis võivad olla ka vastandlikud, siis inimesed käituvad erinevalt ja mudelid ei töötagi. Mudelid töötavad vaid homogeenses kogukonnas, kus on sama eesmärk, samad väärtused ja sama visioon. Seetõttu näib mulle üpris mõistlik kunagine algatus Ühiskondliku Leppe loomiseks.