Mul on elus olnud kaks momenti, kus ma tõsiselt ei saa aru ja ei saagi aru. Üks oli keskkoolis, kus bioloogia tunnist ristati neid X ja Y kromosoome ning mingi loogika järgi pidavat need kromosoomid edasi liikuma pärilikkuse liinis. No ei saanud mina aru sellest loogikast ja ei saa senini. Ju siis olen kreatsionist. (Pealegi ei näinud ma sellel teemal olulist praktilist väärtust, sest lapse sugu kujuneb ikka nii nagu tema ise tahab.) Teisest teemast ei viitsi hetkel kirjutada …

Samuti on kaks raamatut, mida püüdsin lugeda, aga jätsin kohe alguses katki, olgugi et püüdsin usinalt surnud punktist üle saada. Selgus, et minu jaoks olid need teosed tervikuna surnud punktiks ning ma tegelikult ei tea, millest need raamatud kirjutavad. Üks neist oli kuulsa inglise tindipritsi Shakespeare „Romeo ja Julia“. Teine on Thomas Manni teos, mille pealkirja mul isegi ei meenu. Aga noh, eks ta ole. Maitseid on mitmeid ning mul on kohati omapärasemad eelistused keskmisega võrreldes. Näiteks meeldisid mulle juba lapsena sellised üldrahvaliku põlguse pälvinud multiplikatsioonid nagu „Klaasikillumäng“ ja „Nõiutud saar“. (Miskipärast tuleb mulle „Nõiutud saart“ vaadates esimese assotsiatsioonina pähe Meeste Tantsupidu.)


Nõiutud Saar / Enchanted Island by svencapoeira

Võibolla oli mul juba lapsena kalduvus eskapismi (sõnaseletust mööda - reaalsusest paralleelmaailma põgenemine lugemise, joonistamise, joomarluse jms kaudu); võibolla on eskapism mulle iseloomulik omadus juba nö loomu poolest, ning seepärast meeldisid ja meeldivad mulle siiani eelnimetatud joonisfilmid.

Eskapismil on hea külg ja paha külg. Kasuks tuleb see nö oma loomingulise poole arendamisel, samuti argiprobleemidega kaasneva stressi leevendamisel. Samuti julgen väita, et läbi eskapismi saab toimuda isiksuse areng ning personaalse mina huvitavaks muutumine. Lisaks - kuna eskapism saab olla kollektiivne nähtus, siis läbi mõne selle vormi on võimalik vähesotsiaalseid inimesi tuua oma "kapslist" välja ning motiveerida suhteid looma. (Eks omal moel on Roheliste rattaretk samuti eskapismi üks manifestatsioon.) Eks ole meie kõigi rõõmuks see, kui introvertne ja passiivne klassivend Manivald leiab endale läbi hobi elukaaslase ja küljeluu Mathilda.

(Põige kõrvale: huvitav, kas poliitika on ka eskapismi üks vorme; või milline osa poliitikast on eskapismi väljendus.)

Eskapismi kahjulikkus seisneb selle ülemäärases väljendumises. Ehk siis kui paralleelmaailm võtab reaalsuse üle liiga suure kontrolli. See väljendub sõltuvustes - mängukirg, alkoholism, telerisõltuvus, narkomaania, feissbuuklus jne jne jne.

Leidsin weebist ühe gümnasisti uurimistöö, mis eskapismi lahkas ja seda lühidalt selgitab. Töö oli tubli, kuigi kohati konarlik. Paar momenti tuleb välja tuua:

- eskapism tuleneb soovist argielu probleemidest kõrvale hiilida; reaalsuses väljenduva irratsionaalsuse eest põgenemine. (Reaalsuse ja näilise pragmatismi irratsionaalsused ja ebaloogilisused on omaette põnev teema. Muide, mul on siinkohal hea meel, et metafüüsika tungib jõulisemalt teadusesse, sest ilmselt lükkab see ümber teatud konstruktsioone, mida pragmaatiliseks, targaks ja täiskasvanulikuks peetakse, kuid mis seda täiel ja täiuslikul määral kohe kindlasti pole, kuid mis tänu oma autoriteedile domineerivad kõrgema/täiuslikuma ratsionaalsuse, pragmaatilisuse ja loogika üle.)

- nö paralleelreaalsus, mida peetakse fantastiliseks, lapselikuks jne alaväärtuslikuks, annab eskapistile võimaluse külastada maailma, kus on oma selge loogika ja raamistikud, mis võimaldab selles kõrvalmaailmas elada palju organiseeritumat, arusaadavamat elu ning mis veelgi tähtsam - ise kontrollida oma elu (mis reaalses elus pigem ei ole 40 - 100% ulatuses võimalik), ning seeläbi elada arusaadavamat, mõtestatumat ning edukamat (paralleel)elu. Tuues kasvõi näiteks Facebooki kasutamise kui paralleelmaailmas elamise: inimesel on võimalus oma identiteeti kujundada, postitada neid uudiseid, mis temale endale tähtsad on; postitada neid pilte, mis teda talle endale meeldivast küljest näitavad, jne. Ehk siis - Facebooki saab kasutada iseendas heaolutunde tekitamiseks, olgugi et see on reeglina ju vaid vähesel määral tõsi. Vabandust, õigem on öelda, et suurem osa tegelikkusest ja tegelikust minast ei väljendu kunagi facebookis.

Ma ei mäleta, kuid mulle tundub, et ma olen juba jaganud üht mõtet seoses inimese isiksuse ja Facebookiga. Kordan üle, loodetavasti teiste sõnadega. Kuna FB-s inimene jagab ja jälgib endale huvipakkuvat infovoogu, siis teoreetiliselt on võimalik välja töötada programm, mis kogub vastavad andmed ning kirjeldab inimese tõenäolist isiksust, eelistusi, tema psüühilisi iseärasusi, psüühilisi haiguseid ning anomaaliaid. Ehk siis nagu Zeeta korra mainis (täpset tsitaati mäletamata): inimese blogi on tema diagnoos.

Tulles tagasi eskapismi juurde, siis läbi eskapistliku käitumise on ju samuti võimalik hinnata inimese eelistusi, soove ja rahuldamata vajadusi. Nii näiteks võib üpris julgelt oletada, et alkoholism on seotud emotsionaalse läheduse puudusega; tegelikult üleüldse sellega, et inimese Minaga tegeletakse minimaalselt (s.o. oma vajaduste ja soovide kaardistamisega, nende täpsustamisega; nende vajaduste rahuldamisega). Julgen ka väita seda, et kuna meie haridussüsteem on valdavalt orienteeritud tööturule ehk siis sobiva töötaja kujundamisele, siis ei jäägi ajaliselt ruumi ega haridusasutustel ressursse, et lastel/noortel isiksuslikku arengut piisaval määral toetada.

Võin ju ka küüniliselt öelda, et tööjõu kujundamisele suunatud hariduspoliitikas pole meelega jäetud piisavalt ruumi isiksuse arendamisele, sest mis kuradi isiksust on ühel töötajal vaja. Oskus tööpinki turvaliselt käsitseda, sellest ju piisab.

Aga härrased magnaadid, isiksus on jõud, mille mahasurumine ei õnnestu kunagi 100%. Isiksus tahab õhku ja valgust, ning on kahju, et meie kultuuriruumis antakse isiksusele võimalus end tuulutada peamiselt nädalavahetuste alkoholiaurudes.

Aga pappi tuleb teenida, sest ilma papita pole ka teadust ega kultuuri (õigemini on liiga teistsugune), nii et töö ja kasumid jäävad (liba)reaalsuses veel pikkadeks ja kauniteks aastateks esikohale.

Ja pealegi - mis kasu on isiksusest, kui keegi teda ei kuule ;)

Nii, nüüd sai kokku segatud mitu peaaegu olulist mõtet; seda sai tehtud üpris hüplikul moel. Kuid küllap aitab see meid kõiki edasi iseenda ja teiste paremal mõistmisel.