Olin korraks täna väga kuri. Alguses olin veidi pahane. Siis läksin turri. Siis sain päris vihaseks. Siis rääkisin end tühjemaks. Siis kirjutasin end tühjemaks. Siis kustutasin osa tekstist ära. Siis turtsusin veel korra. Siis jõin ühe musta kohvi. Suhkruga. Siis lõin käega, sest täna võimu ja võlujõudu nagunii pole. Tegin hoopis asja valmis ja tööteraapia muutis mind tagasi tavaliseks. Ding!

Pagan. Meenus, et päeval tuli üks mõnus mõte. Aga enam ei mäleta. Kahju. Aga nüüd tuli meelde, kuidas ma täna ärkasin. Nägin unes, et istusin Tartu Lauluväljakul ja mediteerisin. Mediteerisin lausa hommikuni. Kahe minutiga päev, õhtu, tähed, varahommik koos päikesetõusuga. Kahe minutiga tegin unes nii võimsa meditatsiooni, et uni oli läinud ning ärkasin varahommikul kell 04.30. Ja ülla-ülla, kell 22.30 olen ma (veel) kontoris ja tunnen end jätkuvalt värskelt. Päris võimas meditatsioon oli, eks ;)

Nii, videost. Taaskord pole video üldse teemaga seotud. See lugu lihtsalt ei sobi mu FB seinale. Aga see lugu sobib täna kuidagi hästi. Ja FB sein pole elu. Siin vaikuses on rohkem elu. Ja ausust. Ja reklaami siin ka pole. Nii et kui sind paelub reklaamivaba seebiseriaal, siis just siin blogis saad sa sellest osa - tasuta, järelmaksuta, ning mis kõige olulisem - loe millal ja kus tahad! (nõuab arvutit ja võrguühendust)

Ah, nüüd kotto ää. Homme on kohe käes.