See võis olla teine kursus ülikoolis, kui mul avanes võimalus teha armastusest referaat. Kahjuks mul enesel pole seda enam alles. Oli päris põnev tegemine, sest teema oli varasemalt üpris laialt ja mitmekülgselt käsitletud. Üks, milles kindel võib olla, et armastus on tunne. Ning armastusega on seotud teisi tundeid, mida võib võtta nii armastusena kui eraldiseisvana. Näiteks usaldus või kiindumus. Ja selles võib ka kindel olla, et armastusel on väljund, objekt ja subjekt.

Kreekas on armastuse kohta loodud konseptsioon, kus läbivateks on "eros" (romantiline armastus), "agape" (tingimusteta armastus?) ning "philia"  (kiindumus sõprade vahel). Võimalik, et eksin, aga umbes nii see on. Me oleme inimestena olnud romantiliselt armunud. Meil on suhteid, kus me teame, et armastame kedagi tingimusteta, ometi puudub nendes suhetes seksuaalne toon. Ning vahel me teame, et me armastame lihtsalt moosi.

Igatahes on inimestel iga päev vajadus armastuse järele -  et meid armastataks. Kasvõi mõni koer liputaks saba!  Tegelikkuses on sellest kõvasti puudus, sest armastusest ei räägita enamasti. Ei öelda, et tead kallis X, sa oled tähtis. Ja ega pole tavaks armastust juurde küsida, et kallis X, ütle, et pead mind oluliseks. Ja ollakse pahased, et teised ise selle peale ei tule, et tunnustust ja armastust avaldada. Seetõttu ei maksaks pahaks pann, kui teine ei tee seda, mida soovime, sest too ei teadvusta ju meie/minu vajadusi. Teisalt muidugi kerjamine on ka kole asi. Kuidas siis leida lahendust või tasakaalu 

Võimalik, et paari-suhe ongi see tasakaal - ei tüüdata teisi ning tekib kohustus partneri suhtes. vastastikune kohustus. Ning seeläbi leiab aset sümbioos emotsionaalse turvatunde loomisel ja tarbimisel. Ja kui selline sümbioos puudub, siis ... võib juhtuda igatsugu värki. Koolitulistamist ja enesenäljutamist. Muudest destruktiivsetest aktidest kõnelemata. Nii et egoistid, ostke endale kaisukarud!