Revolutsioon on „kvalitatiivne muutus, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele“. See tähendab, et toimub sisuline murrang mõnes protsessis või nähtuses, mille tagajärjed sõltuvad mingitest muutujatest. Tagajärgede ennustamatust illustreerib ilmekalt teravmeelsus: edukas revolutsionäär on edukas poliitik, läbikukkunud revolutsionäär on kurjategija.

 

Kuna olen arglik ja rahumeelne inimene, siis huvitab mind rohkem revolutsioonide päästik kui tagajärjed. Sest põhjuste teadvustamisega on võimalik protsesse suunata nii et revolutsioon oleks õitsev, mitte verine.

 

Ühiskonnas tundub hästi kehtivat põhjus-tagajärje seos. Ühiskondliku revolutsiooni päästikuks on kindlasti rahulolematus ja soov muutuseks. Ometi on rahulolematus vaid reaktsiooniks mingisuguse baasilisema vajaduse rahuldamiseks. Seega on nende baasilisemate põhjuste tundmaõppimine olulisema kaaluga, kui rahulolematuse teadvustamine. Teadvustades vaid rahulolematust ja revolutsiooni hõngu, on võimalik tegutseda kahjude vältimise nimel – ennetades vägivalda läbirääkimiste teel. Või midagi sarnast. Läbi dialoogi on võimalik jõuda algpõhjusteni ning probleemid lahendada. Kuid seda saaks ju ka varem… ennetada ma mõtlen.

 

Aga kui varem probleeme teadvustada, siis revolutsioonilist olukorda ei tekigi. Järelikult pole mõtet revolutsioonidest rääkida ühiskondades, kus toimub dialoog ja arutelu sotsiaalsete probleemide lahendamise üle. Järelikult… oli mu teemapüstitus vale ja ebavajalik.

 

Ma lähen nüüd hoopis kuulama M. Lauristini loengut teemal: sotsiaaldemokraatia roll tänases Eestis. Võibolla kirjutan sellest õhtul või homme.