Täiesti näotu lugu. Mõtlesin, et nöögin ja flirdin natuke prl. T-ga. Kasutasin moodsat multimeediavahendit ehk internetti kahemõtteliste sõnumite edastamiseks, kuid ebaõnnestusin totaalselt. Õnneks oli prl. T aus ja otsekohene ning tagasisidestas, et sellised seisukohad on kohatud. Ilmselt isegi igavad. Tagantjärele mõeldes, jah. Olidki. Vihjed vanatüdrukismidele ning ihupesule on intelligentsete daamide puhul äärmiselt halb valik. Eriti siis kui tegemist on tegelikult (veel) üpris võõra inimesega. See, et sa kellegagi korra pidu oled pannud, ei tähenda, et tegemist oleks juba sõprusega. Sõbrunemine on protsess. Pidutsema peab koos vähemalt 10 korda või vähemalt korra koos nutma. Koos võib muud ka teha: trennis või SPA-s käia. See peaks ka töötama. A noh, sõbruneda tahaks ju aegajalt kellegagi. Saab plaate laenata. Ja ööseks linna jääda…
Kõik see kogemus kokku annab jällegi mõista, et sund on halvim viis millegi saavutamiseks. Kõik, milleks olen end sundinud, arvates, et see on hea, on ebaõnnestunud. Esimene erialavalik ülikoolis, kodus elamine, esimene täistöökoht, mõningad suhted vastassugupoolega, mõningate inimestega suhtlemine. Ei ole mõtet sundida! Kõik tuleb iseenesest. Nii sõbrad, vaenlased kui haigused. Või tervis.
Mõistus on kõige suurem takistus, kui seda eriti pole. Mõistusega asju võttes on enam kui kindel, et tegemist on täiesti saamatu valikuga. See on lihtsalt kohutav, kus inimesed (ka mina) mõeldes, et võtavad vastu pragmaatilise otsuse, tegelikult ei arvesta ISEENDA ISIKLIKKE SOOVE, MIS ON KOOSKÕLAS HINGE JA SÜDAMEGA. Vaid võtavad vastu täiesti sekundaarse loogika alusel ahistavaid otsuseid. Näiteks taotledes stabiilsust ja heaolu koormatakse end liisingute, laenude ja tööga nii, et ei jäägi aega seda „vabadust“ nautida. Eks sa ise tead ka seda…
PS: Nägin täna huvitavat unenägu. Mu isiklik unenägudeseletaja seletas seda nii, et ma lasen maailmal end peale suruda, sest kardan olla mina ise. Ja nii laostan ma iseend ja oma potentsiaali. Põhimõtteliselt on siin iva sees. Sellest tulevikus. Maailm ei ole minu tegelikuks minaks valmis. Ja ma isegi pelgan seda, mis võib minust kooruda.
Ja prl T-le: ilma mingisuguse tagamõtteta – Te näete hea välja kui tahate
vabaduses osas on loomulikult variante tohutult - näiteks ka vabadus tappa on teatud olukordades lubatud ;)
a mis ma ikka targutan... lähen sõidan parem rongiga
Lihtsalt repliik: on inimesi, kel pole moraalikoodeks sisse lülitatud.
Ma püüan sihtida tegelikult selle suunas, et selgitada, et inimeste ratsionaalsus on enamalt jaolt mitteratsionaalne. Ning, et nö pragmaatiline loogika tihtilugu jääb pinnapealseks. Pinnapealsus ongi yks põhjustest, miks nii palju rumalust ja kannatusi maailmas on.
- täitsa nõus, et ei tasu teha asju, mida ei taha teha. aga vahel tuleb ju? ja vahel võib see tähendada (veidi vägivaldset küll) enesearendust, mis võib avada uusi võimalusi ja maailmu. nt minna suhtlema kellegagi, keda kardad, aga soovid tundma õppida. ja leida armastus. või sundida end mõistusega üle saama hirmust vee ees.
kui ma siin juba väidan, et seda-ja-toda pole olemas, siis ütleks ka, et eristus "mõistus/ hing-süda / keha" jne on sügavalt kultuuriline, s.t omane teatud kultuurile ja mitte mõnele teisele. "mõistusega tahan, südamega ei taha" - ma arvan, et tegu on ikka ühe tahtega (meil on mingid soovid-vajadused), aga meie mõtete erinevad allikad - midagi nagu aju vs kõhutunne või "mina" vs ühiskond-"teised" - võivad olla n-ö eri arvamustel. ja me (kui üldse rääkida "meist" kui subjektidest) kuuleme (kuulame) eri arvajaid eri hetkeil eri määral (kaine vs joobes, õnnelik vs kurb, sõpradega vs üksi jne) ning kujundame otsuseid. või midagi sellist?:) seda värki muidugi ei tea, aint mudeldada annab, kasutades eri mõisteid ja eri filosoofiaid.
Sign-in to write a comment.