Lugesin Anzori B esseed. Meeldis mõte, et tulevikus asendab loomine tarbimise. Et vastandväärtusena asendab loomine tarbimiskultuse. Ja meeldis seetõttu, et tarbimine on depressiivne. Kuigi ka loomine saab olla depressiivne. Ja skisofreeniline 

Mõõdukus ausse

Nii tarbimine kui loomine on kasulikud teatava piirini (mida ametlikult pole kehtestatud). Majanduslikus mõttes üksikisik loob ja tarbib ratsionaalselt. Voolib niipalju potte kui arvab suutvat end müüa või tarbida. Ning tarbib niipalju, kui arvab end potivoolimisega teenivat. Oletan (olen suhteliselt kindel), et selline ratsionaalsus eeldab kainet analüüsivõimet. Paraku näitab eestimaalaste tarbimismall, et kainus on minetunud. Jäänud on joobumus illusioonist. Inimeste tarbimine pole isegi emotsioonidest tulenev, vaid muutunud omamoodi "kultuuriks". Kultuurne, moodne ja tervitatav on võlgu-tarbimine ja kasutute asjade omamine. Ning kaupmehed õhutavad sellele kõigele takka. (kaupmeeste egoismusest peaks kunagi tulevikus kirjutama - neile on mul tõsiseid etteheiteid)

Tulles tagasi A. B. essee juurde, siis ma usun, et ta ei mõelnud loomise juures vaid materiaalsete väärtuste loomist. Või vähemalt selle ärinduslikku aspekti. Ma arvan ning nõustun teesiga, et inimesed hakkavad oma kätega looma senisest suuremal määral tooteid, mida vajatakse igapäevaeluks - lauanõusid, riideid, mööblit, seepi, moosi jne. Sest ühtviisi on see odavam, kuid ka maitsvam. Ise tehtud, hästi tehtud! Oma maitse järgi toodetul on iseenda jaoks oluliselt kõrgem tarbimisväärtus kui "hallil massitoodangul". Ning ka tervislikkuse aspektist on sellel mõttel jumet - vähem säilitusaineid, esiteks; ja teiseks: alateadlikult eelistavad inimesed seda toitu, mille järele neil vajadus on (no nii väidetakse). Ja nii asendub õnnelikkus tarbimisest kui ostmisest tarbimise tegeliku sisuga - tarbimise iseendaga. Teisisõnu: tarbimise rõhk liigub ostukeskuselt mujale. Ostukeskus pole enam eesmärk omaette, vaid vahend.

(Loe: mul ja ilmselt mõningatel inimestel lisaks on soov, et Eestis inimestes väärtushinnangud areneksid kiiremini kui nad arenevad. Et pinnapealsus asenduks sisukusega. Et pakendi asemel keskendutaks sisule. Et tootmine looks väärtusi, mitte tühikaupa. Ja et ostetaks väärtusi, mitte tühikaupa. ja et inimesed toodaks seda, mida oskavad, et hoida kokku raha millelegi, mida nad toota ei oska - et seeläbi tõuseks indiviidide ja perekondade efektiivsus.)

Lõpetuseks: loomine on nauditav protsess. Kui tähelepanu on loomisel, siis suureneb vaimse heaolu tase. Isiklikust kogemusest: kõige hullem tunne on olla kasutu.