Täna meenus selline lugu/kogemus:

Kord tahtsin öösel mere ääres randa minna. Öö oli pime - silme ees mustas. Läksin mere kohina suunas, käsitsi kobades. Järsku oli võsa ees. Katsusin ühelt ja teiselt poolt, paistis suur. Otsustasin läbi ronida. Jõuga, visalt, püksid kärisesid.

Jõusin randa, kuu tuli pilvede vahelt välja ja valgustas metsa äärt. Ja seal oli puude vahel vaid üks pajupõõsas, laiust vähem kui meeter. Ja peale selle üksikud männid. Olin leidnud kogu rannas ainsama põõsa ja sellest läbi surunud. Fantastiline! :)

ja selle kogemuse võib ilmselt üle kanda inimsuhetesse, igapäevatöösse jne - kui ruumi on, siis pimedus teeb sõgedaks ning ei lase palju valikuid teha.