Kiirustasin linna, 20 minutit oli aega. Oleks jäänud märkamata, kui kaks teismelist poissi (võibolla ehk kümnendikud) itsitades puude vahele kiikasid. Kõndisin minagi esiotsa arusaamata, millega tegu. Siis kihvatas - inimene.

Purjus ta oli, kontaktivõimeline ka. Kiirabi kutsuda polnud mõtet. Magama kümnete teiste kaaslinlaste kombel teda jätta ei saanud. Üks noormees minu seljataga tuli samuti appi. Äratada polnud teda just ilmlõpmata raske, aga taksot kinni maksta või käe otsas teda vedada polnud tahtmist ja aega. Kutsusin politsei. 10 minutiga tulidki (täitsa kiirelt, arvestasin, et tuleb oodata ligi 30 minutit ja jään jähkralt hiljaks). Olnuks suvi, ma poleks maksumaksja raha raisanud selle peale ja lasnuks tal põõnata. Novembris on aga külm. Ning järgneva pooltunni jooksul läinuks juba nii pimedaks, et teda poleks enam keegi märganud. Ja tema kinnasteta käed olnuks külmavõetud. Kui mitte ta isegi. Seepärast pole mul oma elust veerand tunni ning telefonikõne raha kulutamisest üldse kahju.

Aga sotsiaalpsühholoogia töötab - läheme mööda, küllap teised aitavad kui abi vaja on.