Aastal 2004 sai Eesti Euroliidu liikmeks ja algas tarbimistrall pihta. Poliitlubadused kerkisid taevasse ning kõige julgemad (alatumad?) lubasid kiire majanduskasvu foonil meid 15 aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka viia. No see on omal kombel viisaastakuga tehtud. Eesti elukallidus paneb mõtlema, et meie rahvas peab küll rikas olema, et selle hinnatasemega toime tulla.

Statistikaameti värsked numbrid näitavad, et keskmine palk on Eestis brutomäärades ainult kolmes maakonnas üle 10 000. Neto osas jääb järele vaid üks. Arvestades elektri, kütte, toidu, kütuse jms igapäevaste pool-sund kulude kallidust, siis säästmiseks küll rahval ühtki penni enam pole. Arvestades, et rahvas on end lõhki laenanud ja liisinud, siis järgmisel aastal saame end viie kõige peenema taljega euroopa rahva hulka lugeda. Ja sisetarbimiselt uut majanduskasvu ei saagi tulla. Kriitiline tarbimismass on väga piiratud tarbimisvõimalustega. Seega rikkakssaamise tee on ekspordi tee. Aga kas lõhkilaenanud rahvas on võimeline ekspordimajandust ehitama? No üksikud kindlasti. Aga üksikute edu - kas nendel saab põhineda kogu rahva rikkuse kasv? No, hea seegi. Aga ehk oleks jaluletõus kiirem kui senist hullust poleks olnud. Siinkohal Ansipi valitsuste vead ning siis tõdemus:

- töötuskindlustusmakse vähendamine ehk reservide kogumisest möödavaatamine (aastal 2005 vist?)

- tulumaksu vähendamine kiire majanduskasvu ajal

- käibemaksu tõstmine kiire majanduslanguse ajal (tulumaks olnuks õiglasem ja pidades silmas massi tarbimisvõimalusi, siis ka majanduslikus mõttes ka)

- pidev probleemidest möödavaatamine ja oma sõnade söömine

- sihitu tegutsemine (eelarvekärped on ainus, milleks valitsusel tundub olevat vaimupotentsiaali ja energiat Masu'ga võitlemisel - ühesõnaga Nõrk)

Kokkuvõttes: tere tulemast tagasi turumajandusse! Praegune majandusseis on Ansipi valitsuste tegude ja tegematajätmiste summa.

---

Mida siis teha: tuleb loobuda dogmadest, tunnistada oma vigu ning püüda rahade ümberpaigutamisega luua töökohti ja suurendada rahva tarbimisvõimekust. Samas loomulikult rõhudes ekspordi kasvule. IT sektor on kindlasti üks võimalus siinkohal. Transiidil tuleb hoida tähelepanu ning võimalusel luua Eestisse suuremat võimekust logistika ja transiidi teenindusmahu osas. Samuti tuleb vaadata, milliseid teenuseid saame müüa väljapoole. Aga - see on peaasjalikult lahenduse Tallinnale, Tartule ja Virumaadele. Mis mujal toimub, see on palju keerukam.