Fakt on, et ma lähen täitsa-täitsa-täitsa-nii-et-ma-karjun-närvi väga harva. Eelmisel aastal tõstsin ma ühel korral häält. Sel korral tõstsin ainult pisut häält, sest süüdlast ennast polnud käeulatuses ning tema süüta kolleege ei maksa seetõttu materdada. Aga oleks ta mul telefoniski olnud, oi ma oleks vist sel korral ka öelnud midagi üpris käredalt. Nimelt...

...kui sa oled palunud kohtumise aega muuta ja sulle selle kohta mingit tagasisidet ei tule, ning siis sa sõidad teise Eesti otsa, et kümneks minutiks kohtuda, sest ju siis ikka toimub asi, ning kohale jõudes pole kedagi ega midagi, ning kolmanda isiku kaudu saadud info on selline, et korraldaja ei saanud edasilükkumisest teatada, sest tal polnud Saaremaal levi, siis selline asi ajab vähemalt mind küll närvi.

***#%+%##***, ma ütlen!

Nii et sellel aastal on ärritusrekord püstitatud, aga ärritushääleharjutused on tegemata